Rubriigiarhiiv: Näitused

Kohtumine kunstnikega näitusel “Mina olen aednik”

Veel selle nädala lõpuni saab külastada
Mathura ja Kaari Saarma näitust
“Mina olen aednik”
Näituse viimase päeva õhtupoolikul 2. detsembril kell 18 on võimalik kohtuda kunstnikega, rääkida näitusest ja tööde tagamaadest.
Olete oodatud!

Kunstnik Mathura ja fotograaf Kaari Saarma ühine näitus “Mina olen aednik” heidab tunnetusliku pilgu inimese võimalusse omaenese aednikuks olla.
Aed on elus siis, kui nii metsikusele kui harimisele jääb oma osa, kõike kannab aga adumus, et loomist saab küll suunata, kuid selle üle ei saa ette otsustada. Nii on pildid justkui peatuspunktid, väraval seismised, hetked järgnevate võrsumiste ootel.

Näitus on avatud Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses (Tallinna mnt 3b, Espaki maja, III korrus) 17.11.- 2.12., T – P 15.00-18.00.
Fotod avamisest Kaari Saarma ja Heiko Kruusi

Mathura / Kaari Saarma näitus “Mina olen aednik”

Kunstnik Mathura ja fotograaf Kaari Saarma ühine näitus “Mina olen aednik” heidab tunnetusliku pilgu inimese võimalusse omaenese aednikuks olla. Aed on elus siis, kui nii metsikusele kui harimisele jääb oma osa, kõike kannab aga adumus, et loomist saab küll suunata, kuid selle üle ei saa ette otsustada. Nii on pildid justkui peatuspunktid, väraval seismised, hetked järgnevate võrsumiste ootel.

Näitus on avatud Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses (Tallinna mnt 3b, Espaki maja, III korrus) 17.11.-2.12, T-P 15-18.
Intervjuu koos väikse uudisega on Tre kodulehel:

Näitus “Mina olen aednik” Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses[KUULA INTERVJUUD MATHURAGA”

“Aiapidaja ja iseenda elu aednik”
Helerin Väronen
Kultuurielu / Raplamaa Sõnumid / 21. november 2018

Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses avati reedel kunstnik Mathura ning fotograaf Kaari Saarma ühine
näitus “Mina olen aednik”.
Näitus on üleval kuni 2. detsembrini.

Näituse loomise idee sai alguse keskuse juhatajalt Kairi Orgusaarelt, kes planeeris sellist näitust juba kaks aastat.
Mathural on hea meel näituse valmimise üle, kuid veel suurem rõõm oli tal selle üle, et tänu Kairile oli tal põhjust üle
pika aja taas joonistada. Nii on näitusesaali tagumises osas üleval Mathura kolm pastellkriitidega joonistatud ülisuurt
pilti: “Kus ka üksilduses on armastuse pesa”, “Ja kasvada enesest üle”, “Kohtuda, et näha”.
Mathural oli pilte tegema asudes küll mingisugune idee olemas, kuid protsessi käigus avastas ta, kuidas tema käe
all hakkas lahti rulluma lugu. “Kuid ma ei tea, mis lugu see täpsemalt on. Kui ma oskaks seda sõnadega öelda, siis ma ei
peaks seda joonistama,” sõnas Mathura muiates.
Piltide loomine ei olnud väga pikk protsess, kõige enam kümme päeva pildi kohta. Füüsiliselt oli see aga väsitav
ning sõrmeotsad, mis vastu paberit käisid, olid Mathural vahepeal lausa villis. Oma pilte nägi Mathura esimest korda
seinal kaks päeva enne näituse avamist. Kuigi töö käigus oli ta üritanud nii eemalt kui ka laua pealt pilte vaadata, vajas
mõni detail seinale jõudnuna siiski parandust.
Kaari Saarma fotodest jääb kohe näitusesaali sisenedes silma “Keerlev vaikus”. Saarma ütles, et see koosneb kolmest osast ja
kõige vanem osa, enda keerlemisest pildistatud foto, on tehtud 10-15 aastat tagasi, kui ta veel Mathurat ei tundnud.
Umbes samal ajal valmis Mathural aga väga sarnane maal.
Mathurat peab Kaari Saarma enda sugulashingeks ja paljud tema pildid on saanud Mathurast inspiratsiooni või on osa tema pildist
Kaari pildi sees. “See on kohalolu, aia ja hingede ühisuse pilt,” lisas ta. Mitmete fotode inspiratsiooniallikaks on olnud mõni
Mathura luuletus, mis siis ka pildi kõrvale on lisatud.
Näituse pealkirja kohta sõnas Mathura, et see sai alguse tema 1994. aastal valminud luuletusest “Sina oled aednik”, mis sai omakorda
inspiratsiooni ühe 16. sajandi müstiku luulest, kes kirjutas, et inimene on justkui aednik,kuid kõige enam saab ta rõõmu sellest,
kui ta oma “aiasaaduseid” teistele edasi annab.
Saarma fotodel kajastub abstraktselt eelkõige idee sellest, kuidas inimene ise saab olla oma elu aednik, olla oma elu kujundaja
ja saatuse sepp. Nii nagu elus ikka, ei puudu piltidelt ka huumor, mis on seotud Kaari Saarma enda maakodu aiatöödega.
Üks põnevamaid fotoseeriaid on Kaaril tehtud Lihula lagunevast kirikust. Kümne aasta tagust seisu näitab keskmine pilt,
praegust seisu aga kaks äärmist. Ajal, mil fotograaf uuemad pildistas, oli Mathura küll rääkinud näituse ideest, kuid täpsemat
sisu ei olnud nad veel arutanud. Vaistlikult oli aga Kaari Saarma kolme nädala jooksul piltidele püüdnud palju aiaga
seonduvat – kasvuhoones tegutsemist, peenraid, lilli, aiasaaduseid ja kirikuaeda.
Kiriku piltide kohtas lisas ta: “Enamikus religioonides on võimalik pettuda, kuid puhtas südames ja ausas looduses mitte.”
Mustvalge pildiseeria “Vaimud vees” seob seda näitust Kaari Saarma eelmise näitusega “Vee vaim”.
Lähiajal loodab ta avada veel kaks näitust, mis kumbki saaksid sellelt näituselt justkui poja ja tütre kaasa. Ehk paar tööd
saaksid ühendama erinevaid näitusi käest kinni.

Mathura joonistuse “Kohtuda, et näha” ees seisab Kaari Saarma (keskel valges). Paremal on Kaari fotod Lihula lagunevast kirikust. Foto Helerin Väronen

EESTI KUI MÕTTELINE RUUM

Viimane kuraatorituur näitusel toimub pühapäeval 11. nov. kl 15.00.

“Soovikaev” Varvara Guljajeva ja Mar Canet

We just finished the video of our new art project "Wishing well"Nice work in the video by Jesús María Rodríguez Santos and Varvara Guljajeva

Posted by Mar Canet on Neljapäev, 18. oktoober 2018

Kunstnike ühisnäitusega mõtestatakse Eestit läbi ühendavate pidepunktide.
Reedel, 12. oktoobril kell 18 avatakse Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses EV100 kunstiprogrammi kuuluv näitus „Eesti kui mõtteline ruum“. Väljapaneku avab Alide Zvorovski ja Katri Pekri performance „Jääauditoorim“.
„Näitusel leiavad märksõnad nagu usaldus, sõna, valgus, vabadus, heli ja meri endale vasted spetsiaalselt loodud kunstiteostes, mis panevad mõtlema tulevikust, olevikust ja minevikust,“ sõnas näituse kuraator Kairi Orgusaar. „Läbi huumori ja tõe vaatleb Eesti Vabariik 100 kunstiprogrammi kuuluv näitus Eestit üldinimlikumal tasandil,“ lisas Orgusaar.
Näitusel „Eesti kui mõtteline ruum“ osalevad kunstnikud Mar Canet, Varvara Guljajeva, Erki Kannus, Merle Kannus, Kati Kerstna, Kärt Ojavee, Kairi Orgusaar, Katri Pekri, Alide Zvorovski ja Johanna Ulfsak.
SÕNA: Varvara Guljajeva ja Mar Canet teos „Soovisein“ väljendab läbi tänapäevase tehnoloogia maagilist soovimise akti ehk tulevikku loovat sõna. Interaktiivne installatsioon teeb külastaja poolt kirja pandud soovi füüsiliselt nähtavaks.
MERI: Kärt Ojavee ja Johanna Ulfsaki teos „Otseülekanne“ kujutab endast tehnoloogilist telepaatiat, utoopilist kommunikatsiooni, kus teineteist mõistavad sõnadeta ja nägemata kaks eri universumit.
RUUM : Alide Zvorovki installatsioon „Ruum“ on inspireeritud teadusartiklist leitud lausest „Igasugune karp on tühi seni, kuni sinna sisse vaadatakse“.
VABADUS: Oma teoses „Vabadus ja orjus: Imavere, Türi, Otepää, Kolkja, Piibe tee, Haapsalu maantee, Suure-Jaani“ vaatab Merle Kannus vabaduse ja orjuse mõistet läbi kasvuhoone kujundi.
USALDUS: Kati Kerstna mõtiskleb installatsioonis „Usaldus“ maailmanägemusest, usaldusest ja vastutusest.
HELI ja VALGUS: Erki Kannus ja Kairi Orgusaar mängivad valguste ja helidega ja uurivad, kuidas need mõjutavad meie olemist ja maailmatunnetust.
Näitus on avatud 13. oktoobrist 11. novembrini Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses (Tallinna mnt 3b, Espaki maja 3. korrus). Kunstikeskus on avatud teisipäevast pühapäevani kell 15 – 18
2018. aastal möödub 100 aastat Eesti Vabariigi loomisest. Lähem info juubelisündmuste kohta www.EV100.ee.

Lisainfo:
Kairi Orgusaar
näituse kuraator
+37253403124

ERR AK Kultuuriuudised, Olev Kenk
https://kultuur.err.ee/869213/naitusel-eesti-kui-motteline-ruum-naeb-nii-kasvuhooneid-kui-ka-looduslahedast-nutikust

Kajastus:
Raplamaa Sõnumid 17. okt 2018
“Eesti kui mõtteline ruum ehk näitus, mida peab nägema”
Mari Tammar

12. oktoobri õhtul avati Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses näitus “Eesti kui mõtteline ruum”. Selle pealkirja all kohtuvad kümme autorit, kelle loomingu on Raplasse toonud Kairi Orgusaar. Näitus kuulub EV 100 juubeliprogrammi “100 kunstmaastikku”.

Kui Kairi Orgusaar näitust planeerima hakkas, mõtles ta sellele, mis talle isiklikult Eestimaaga seostub. “Rohkem seostusid mulle need asjad, mis jäävad, mis on olnud – meie spetsiifiline valgus, meri või mingi kerge maagia, mis meie rahva sees on,” rääkis Orgusaar märksõnadest, millest ajendatuna valis ta näitusele teosed ja autorid. Tulemuseks on lummav ja mitmekihiline vaade Eesti loodus- ja mõttemaastikele, kust ei puudu ilu kõrval ka vastuolu ning küsimused võimust ja pühadusest.
Viimastest räägib just metsaraiumisest inspireeritud töö “Usaldus”, kus läbi klaasi kumab mets, mille okste vahel on rahatähed. Kogu see kunstiline tervik püsib puidust jalgadel, mida saag on läbi saagimas. “Usaldus on läbi saetud,” kommenteerib kõrvalt üks näituse külastajatest. Autor Kati Kerstna rääkis ise, et teda jäid suvel mööda Eestimaad sõites lagedaks raiutud teeääred ja langid niivõrd kriipima, et soovis seda väljendada. Teose tutvustuses kirjutab Kerstna: “Lühinägelikkus – nii otsene kui ka kaudne – võib silmapiiri armastavale rahvale mõjuda laastavalt; hajutada tervikutunnetuse ja perspektiivid; pisendada meie maailma ja tulevikku; sundida kartma ja kahtlustama. Kui kaugele näevad tegelikult need, kes otsustavad?”
Teine kriitilise alatooniga teos koosnes sajast väikesest jääst toolist, mis sealsamas vaatajate silme all sulama hakkasid. “Üheltpoolt on see kadumise ilu, teiselt poolt võib iga tool tähistada täitmata lubadust, mis sulab ära ja kaob. Selle näituse kontekstis võivad need olla ka 100 aastat. Siin on väga palju kihte ja mõtteid ja kunstnikuna tahaks, et igal vaatajal tekib oma tähendus seda asja vaadates,” kommenteeris üks “Jääauditooriumi” autoritest Alide Zvorovski. Paratamatult tekkis seos meie Riigikogu ja poliitiliste lubadustega, ent samas olid jääst toolid ka karged ja kaunid nagu meie põhjamaine loodus.
Näituse eriliseks rosinaks on liblikate sein, mida võiks nimetada ka kogemuslikuks interaktiivseks kunstiks. “Sa pead soovima soovi, viskama mündi kaevu. Siis see münt lendab vette ja sealt hakkab sündima liblikas. Kookon tuleb seina peale. Siis võid korraks sirutada oma käe välja ja sinu soovi liblikas tuleb su käe peale ja seejärel ühineb teiste liblikatega,” selgitas üks teose autoritest Varvara Guljajeva, kuidas installatsioon töötab.
Proovisin järele ja see oli vaimustav kogemus näha, kuidas minu soovist sünnib liblikas, ehkki virtuaalne. On eriti tähelepanuväärne, et installatsioon on tehtud just selle näituse jaoks ja on jätk kunstnikepaari eelmisele tööle “Soovisein”.
“Meie esimene soovideteemaline teos sündis koos meie lapsega. Siis tundus äkki kogu maailm väga ilus ja soe. Minu arvates on soovimine üks inimlik ja maagiline moment. Tegelikult on igalühel õigus unistada, aga me vahel unustame selle ära. Sellepärast tahaks selle kunstitööga inimesi argielust eemale tuua ja neid uuesti unistama panna,” rääkis Varvara Guljajeva.
Näitusel hõljubki looduse ning inimese/poliitilise kihistuse kohal ka teatud pühalik ja jumalik puudutus, mida kannab minu arvates edasi ka Kairi Orgusaare teos “Valgus loob maailma”. “Meie valguse ja pimeduse vaheldumine on eriline. Valguse liikumine ja muutumine mõjutab meid ja kui valgust ei ole, tuleb see ise luua,“ sõnas Kairi. Kogu näitusele annab emotsionaalse pitseri helide maastik. Ühel pool kohiseb meri, teisel pool mängib “E-riigi pastoraal”.
Näitus kokku mõjub tervikliku, sügava, ilusa ja valusa, aga ka väga professionaalse ja suursugusena. On eriline, et selline näitus Raplas on ja igaüks, kel vähegi võimalik, peaks seda kogema minema.
Projektis “Eesti kui mõtteline ruum” osalevad kunstnikud Varvara Guljajeva, Mar Canet, Johanna Ulfsak, Kärt Ojavee, Katri Pekri, Alide Zvorovski, Merle Kannus, Erik Kannus, Kati Kerstna ja Kairi Orgusaar.
Alide Zvorovski ja Katri Pekri ” Jääauditoorium”, foto Siim Solman

Inimesi minu ümber

1. septembril kell 16.00 avaneb Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses Avo Päädami portreenäitus „Inimesi minu ümber“. Näitusel on väljas viimaste aastate portreed, mis valmisid isikliku projekti „Avo 65“ raames. Maalidel on kujutatud tuntuid inimesi Raplamaalt ja ka mujalt, kellega elu on kunstnikku kokku viinud. Näitus jääb avatuks 13. septembrini ning külastajad on oodatud teisipäevast reedeni kell 15.00–18.00.
Olete kõik oodatud!

VORMIMÄNGUD

Raplamaa kunstnike näitus
VORMIMÄNGUD
Näitusel VORMIMÄNGUD osalevad kunstnikud on kahestunud. Ühed on lahkunud paberilt, objektilt, mis on defineeritav läbi tema pikkuse ja laiuse. Nõnda lisandub kolmas mõõde – sügavuse ja kõrguse ruumiline vastasseis, käegakatsutavaks objektis. Teised on jäänud paberile, visandama inimest, teda, kes on andnud kõigele nime.
Paber, tuba ja see vaikus, mis leiab aset me vahel on kõik eraldiseisvad ruumid. Ometigi, oma piiratuses ei ole nad paratamatult suletud süsteemid. Skulptuur-objektid ja visandid liiguvad abstraktse ja reaalse vahet, valmistades üksikust üldise, üldisest üksiku. Mündil on kaks nägu. Inimesel hulga rohkem. Kuidas tabada seda, mis kaob ilmnedes? Mis juhtub objektiga, kui seda keegi ei vaatle ja kuidas on sellega seotud tühjus?
Milline näeb välja peegel, mis on otsustanud peegeldamise asemel hakata inimese nägu kandma? Visandamist piirab aeg. Objekte ruum. Olemine saab võimalikuks, kui need piiratused kohtuvad.
Näitusel osalevad: Anne Aaspõllu, Mikk Allas, Jazmin Karp, Helena Lasner, Karin Polluks, Mari Põld, Kristiina Tali, Eteri Tõlgo, Marge Vonk
Näituse kujundas Eteri Tõlgo
Näitus on avatud 05.05 -20.05 T-R 15.00-18.00 ja L,P 12.00-15.00. Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses. Esmaspäeviti suletud.

PEHMED KONTRASTID

2018. aasta välisnäitus tuleb seekord Prantsusmaalt ja esitleb kahe Pariisis elava ja töötava kunstniku personaalprojekte, mis vormuvad RKKK 216-ruutmeetrilises galeriis ühiseks näituseks.
“Pehmetes kontrastides” kohtuvad kahe erineva kunstniku teosed – Christian Prunello nüansitundlikud, tihedalt läbi maalitud, pigem klassikalises tehnikas õlimaalid, sealhulgas seni kunstikeskuses eksponeeritud maalidest suurim – 10 m pikkune teos Kassitapp ja Kaia Kiige eksperimentaalsetes tehnikates maalid, kus on kujundatud materjale ja vorme nii, nagu seda teeb „elu ise“, kasutades maalivahenditeks erinevaid nähtusi ja koostisosi ümbritsevat ruumist – lumesool, vihmavesi, päikesevalgus, värvimullad, savid , tuhk jm.
Elades ja olles kunstnikena nime teinud samas linnas, pärinevad kunstnikud tegelikult väga erinevatest keskkondadest: Kaia Kiik on eestlanna, kes on sündinud Saaremaal. Christian Prunello pärineb aga hoopis kaugemalt – Lõuna-Ameerikast, Argentiinast.
Olles omandanud magistrikraadi filosoofia alal huvitub Kaia Kiik sügavuti teadusest ja selle seostest kaasaegse kunstiga. Tema teosed käsitlevad ning küsitlevad looduse, kultuuri ja inimese omavahelisi suhteid. Autor kasutab orgaanilisi ja mineraalse päritoluga materjale, mida transformeerib ilmastikunähtuste ja teiste loodusjõudude kaasabil. Läbi isikupärase vaatenurga toob Kiik esile kooseksisteerimise erinevaid vorme – äratundmisrõõmust konfliktini, leides erilist inspiratsiooni mimikri fenomenist.
Christian Prunello avab oma loomingu tagapõhja nii: oma maalides otsin ma kohtumise hetke, midagi kujuteldamatut ja võibolla võimatut – nii ma siis ekslen. Vormi seisukohast huvitab mind kompositsioon, mis kokku pandud inimese ja maastiku elementidest; tehisloodus, mis püüab tabada tunnet, värvivärelust, ideaali. Läbi tehnika – õli lõuendil, kaseiin, süsi – otsin ma materjalide / pigmentide algset tähendust, need saavad osaks mu töö sõnumist.
Maalis “Puude mälu” (süsi ja kaseiin puidul) olen püüdnud kirja panna mälestusi, mida ma mäletaksin, kui oleksin puu. Siin on ühendatud puude kujutis, puidust aluspind ja puidust valmistatud süsi, millele neljanda mõõtmena lisandub loomset päritolu, piimast valmistatud kaseiinvalk (ka inimene on tatavasti loom). Nii saavad ühes teoses kokku puidu 3 olekut.
Caput mortuum, “surnud pea”: nii nimetatakse pigmenti, mida olen kasutanud maalides “Võõras maa” ja “Et tuli põleb.” Aine, mida seostatakse Egiptuse muumiate tuhaga*, inspireeris mind oma nime, kaaluka ajaloo ja alkeemiliste seostega.
* Vaidlus selle üle, kas eksisteerib mingit seost mom brum’i ja caput mortuum’i vahel, kestab tänase päevani.
Näitus on avatud 07.04 – 29.04.2018, T – P 15.00 – 18.00
.

MUST & VALGE

Jaak Kadariku näitus MUST & VALGE Fotod ja fotogrammid 1985 -2017

Olete oodatud näituse avatamisele 02.02.2018 kl 18.00
Näitus on avatud 02. -25. 02. 2018 T – P kl 15.00 – 18.00
* * *
Jaak Kadarik Näituse tegemisest ja avamisest video:

Fotogramm on olemuselt siluettfoto, mida pildistatakse ilma kaamerata. Objekt või subjekt asetseb valgustundliku paberi ees, järgneb säritus ja seejärel klassikaline keemiline protsess ehk ilmutamine ja kinnitamine. Selliseid pilte olen teinud 30 aastat tagasi ja nüüd, 2017 aasta suvel avastasin fotogrammide tegemise taas. Üks hea põhjus selleks oli sattumine Järvakandi Klaasimuuseumi hoidlasse. Kujutlus, mida teeb valgus läbides klaasist tindipotte, keemialabori kolvikesi ja silindreid, sai vahva kinnituse, kui klaasi läbiv valgus puudutas mu silmade kepikesi ja kolvikesi. Selline valgusemäng tuli kiiremas korras fotopaberile jäädvustada, et süda rahu saaks. Klaas, tardunud aine, on mänguline, kuid inimene mängulisem veel. Et aga inimene fotogrammile saada, peab ta tarduma, võiks isegi öelda – klaasistuma. Kompositsioonid museaalidest pakkusid piisavalt mänguruumi. Siiski pidasin mitmel juhul vajalikuks teha lisandusi taimedega ja mänguasjakestega, tuues elu letaalsesse keskkonda (riimub filmidega Öö muuseumis ja Mänguasja lugu). Seda kõike mitte pelgalt nalja pärast, pigem pisukese iroonilise peegeldusena inimeseksolemisest. Seeria LABORIELU kirjeldab inimese ponnistusi sekkuda Looja loomesse (geenimanipulatsioonid, inim- ja loomkatsed), SAFARI viitab poliitikute omavahelistele lahingutandritele, EEDEN, EKSIIL kirjeldavad vanatestamentlikku lugu pattulangemisest.
Sellest iidsest loost on näitusel ka kaasaegsed versioonid e-eeden, e-eksiil.
* * *
Aurelius Augustinus on öelnud: “Ja kes on inimene, ükskõik milline inimene, kui ta on vaid inimene? Mis on mul siis tegemist inimestega? Miks peaksid nad kuulma mu tunnistusi, justkui nemad hakkaksid parandama kõiki mu vigadusi? Sugu, kes uudishimulikuna teiste elu suhtes ei tee midagi oma eluviisi õgvendamiseks! Miks nad tahavad minult kuulda, kes ma olen, kui nad ei taha Sinult kuulda, kes nemad on? Ja kust nad teada saavad, kuuldes minult mu enda kohta, kas ma räägin tõtt, sest keegi ei tea ju, mis toimub inimeses, kui vaid inimese vaim, kes temas on? Ma ei saa neile tõestada, et tunnistan tõtt, kuid mind usuvad need, kellede kõrvad minu kuulmiseks on avanud armastus.”
Ma ei saa teile tõestada, et tunnistan oma piltidega tõtt, kuid loodan, et mind usuvad need, kellede silmad on avanud armastus.

LOOVUS LUBATUD 2

26.12.2017 kell 15.00 avatinoorte loomingulise ühenduse „Riinimanda“ suur grupinäitus LOOVUS LUBATUD 2. Maalid, joonistused, fotod, installatsioonid.
Tegu on jätkuga kunagisele suurnäitusele „LOOVUS LUBATUD“, millega aastal 2012 koos teiste kultuurisündmustega tähistati Riinimanda kooristuudio tookordset juubelit. Nii nagu siis, nii ka nüüd esinevad väljapanekul kümned noored koorilauljad, kellel on „lubatud“ end väljendada ka visuaalselt. Erinevates tehnikates looming on valminud koori suvistes loovlaagrites Saaremaal aastatel 2013 – 2017. Laagriõhtutel on aukohal teatrietüüdid, millest on võrsunud koorilauljate oma teater – „Riinimanda Teater“. Näitusel on võimalus näha „Riinimanda Teatri“ legendaarsete etenduste lavakujunduselemente, mis on esitatud installatsioonidena. Suurel ekraanil saadab näitust slaidiseanss noortest isiksustest, kes üksteist toetava sõbraliku perena on ületamas oma seesmisi barjääre, mille taga avanev eneseusaldus kinnitab igaühele – loovus on lubatud.
Näituse koostas Valter Uusberg.
Näitus on avatud: 27.12.2017 – 21.01.2018, T – P kl. 15.00 – 18.00 Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses, Tallinna mnt. 3b (Espaki maja 3. korrus) Rapla

Leho Rubise näitus PAIRIDAEZA 3.0 PEIDETUD GEOMEETRIA

Olete väga oodatud Leho Rubise maalinäituse
avamisele reedel 24.nov., kell 18.00

Vana-Pärsia sõna pairidaeza (piiratud aed) vihjab näituse kontekstis mitmetähenduslikule ideaalmaailmale, mida ei pea tingimata kujutama teispoolsusse. Minevikus on eksisteerinud kultuurikilde, mille eesmärgiks ei olnud enese kehtestamine vaid tasakaalu hoidmine siin, planeedil maa. Nii võib olla ka praegu. See sõltub vaid me teadvusseisundist ja tegudest.
Näitus asetab vaataja seeria kaduvate hõimukultuuride ja kaasaegse linnakultuuri inimeste figuuride ette, küsides me olemuslike juurte ja peidetud mustrite järele. Kogu elav loodus ja kosmos on täis sarnaseid ülesehituse mudeleid, mis korduvad kõige väiksemas ja suuremas. Tundub, et šamanistlikes hõimukultuurides oli tunnetuslik aimdus inimest ja muud elusloodust ühendavast. Seda väljendasid nii samastumine loomadega kui ka sümboolset tähendust omavad kujundid kehal. Need maalid on poeetiline kummardus kaduvatele kutuuridele ja tunnetusele, mis ei valluta ümbritsevat vaid on üks sellega.
Nagu üks kaasagseid tippfüüsikuid Lawrence Krauss on sõnastanud: „Me kõik oleme kosmosetolm“.
Näitust saadab Kaido Kirikmäe heliteos.

Näitus on avatud 25.11 – 17.12. 2017, T – P kl 15.00 – 18.00
Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses Tallinna mnt 3b (Espaki maja 3. korrus)

https://kultuur.err.ee/645214/kunstnik-leho-rubis-vahendab-kaugeid-kultuure

Pildid: Katri Lumi