“Stseenid sellest abielust” on aktiivselt tegutseva teatrikunstniku Karmo Mende ja lavastus- ja maalikunstniku Anne-Mai Heimola ühisnäitus. Kunstnikud on otsustanud teineteise kogemusi aimates luua sõnastamatuid tundeinstallatsioone. Näituse väljundiks on füüsilised ruumiinstallatsioonid. Nende loomiseks kasutatakse nii olemasolevaid materjale ja objekte kui ka suureformaadilisi maalinguid ja spetsiaalseid valguselemente.
Ehk – kuidas elukogemused ja pärissuhtlus loovad mõtteruume.
Sosinad. Kõhklused. Kahtlused. Umb usk. Häbi nurk…

Karmo Mende (s. 1971) on lõpetanud Tartu Kunstikooli (1991) ja Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia eriala (1995). Ta on töötanud teatrites ja televisioonis. 1994-1997 oli ta Eesti Televisioonis kunstnik, 1997-2000 peakunstnik. Vabakutselise kunstnikuna on ta teinud lava- ja kostüümikujundusi: Rakvere teatris, Eesti Draamateatris, Nukuteatris, Tallinna Linnateatris, Teatris Vanemuine, Teatris Varius, Karlova Teatris, VAT Teatris, Von Krahli teatris, televisioonikanalites TV 3 ja Kanal 2.
Sajandivahetuse järel asus Karmo Mende elama ja töötama Soome, ta on olnud ka Soome Lavastus- ja Kostüümikunstnike Liidu esimees. 2005-2014 Seinäjoe Linnateatri kunstnik ja 2014- 2020 Jyvaskylä Linnateatri kunstnik. Vabakutselise kunstnikuna on ta osalenud projektides Helsingi Teatriakadeemias, Helsingi Linnateatris, Vaasa Linnateatris, Tampere Töölisteatris, Soome Rahvusteatris, Imatra teatris.
Viimastel aastatel on K.Mende töötanud taas palju Eestis ning on Eesti Lavastuskunstnike Liidu esimees.

Anne-Mai Heimola ( s. 1960) on maali- ja lavastuskunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia eriala (1995). 1980- 1986 töötas ta TRA Draamateatris kunstnik-kujundajana, 1995-2007 Rahvusooperis ,,Estonia” dekoratsioonide maalijana, 2000 – 2012 Von Krahli Teatis kunstniku, dekoraatori, rekvisiitori ja kostümeerijana.

Ta on Eesti Kunstnike Liidu ja Maalikunstnike Liidu liige. Osaleb näitustel aastast 1995.
Vabakutselisena on ta kunstniku ja dekoratsioonimaalijana teinud kaasa väga erinevates projektides nii teatrites kui filmis.
Väga põnev osa tema loomingust on suuremõõtmelised maalingud interjööridesse. Ta maalib väga erinevates tehnikates, kasutab autoritehnikates värvimuldasid, valdab klassikalist tempera- ja õlimaali.

Graafiline disain: Kati Kerstna. Fotod Tiina Kõrtsini

Täname Eesti Kultuurkapitali ja Raplamaa Omavalitsuste Arengufondi.

Reedel, 20. oktoobril kell 18.00 avatakse kaasaegse graafikakunsti näitus
“Pindadest, piiridest, omaruumidest.”

Graafikatehnikates kihiliselt töötamine kujundab mõtlemise viisi, see on jutustamise keel. Seitse kunstnikku võtavad graafikakunsti tööriistad ning liiguvad siis nendega edasi – paberipinnalt ruumi. Mäestikuna kerkivad küsimused, kas trükigraafika saab olla ruumiline? Millised on graafikakunsti ruumilised omadused? Milliseid maastikke moodustavad graafikakunstnikud erinevates tehnikates ja omaruumides? Žestid, töökojad ja materjalid on siin kahtlemata kohal, omavad häält ja osalevad otsustusprotsessides. Kivi, paber, käärid, puit ja kangad – need on vaid mõned materjalid, millel on siinsetes teostes sama suur teovõime ja sõnaõigus kui autoril. Avame kunstipraktika töövõtete sisulised või tunnetuslikud küsimused ning nihutame graafika piire ja potentsiaale kaasaegse kunsti väljal. Iga kunstnik keskendub ühele trükitehnikale, millele nad ühtaegu kaasaegselt kontseptualiseerides ja samas traditsiooniliste käsitöö oskustega meisterlikult lähenevad. Ruumi on kerkinud terve sügav-, kõrg- kui ka lametrükitehnikate kosmos: litograafia, serigraafia, linoollõige, käsiladu, kuivnõel, fotopolümeer, söövituse sügav- ja reljeeftrükk.

Pindadest moodustuvad maastikud, mis pole enam tasapinnalised, sest ka paberi soojus ja poorsus, matriitsist surutud jälg ning trükivärvid loovad taktiilsed, faktuursete omaduste kihistused. Piiridest võib siin näituse kontekstis rääkida nii trükigraafika klassikalisest vormistusest väljumisest kui ka joontest kui graafilisuse olemuslikust osast. Mitmest etapist, materjalist, plaanipärastest ja juhuslikest sündmustest moodustub üks graafiline tervikteos või teoste seeria – omaruum. Omaruumidest leiab kunstniku psüühilise ja füüsilise ruumi isikupärase tõlgenduse ning eneserefleksiooni. See on rohkem kui kunstniku looming, sisaldades endas subjektiivset kogemuste pagasit, maailmavaadet ja loome käigus tekkinud uut maailma. Rullime graafika mikrokosmosed lahti, head rännakut!

Kunstnikud: Britta Benno, Maria Erikson, Maria Izabella Lehtsaar, Mari Prekup, Lilli-Krõõt Repnau, Helen Tago ja Kadri Toom

Kuraator: Britta Benno

Graafiline disain: Nelli Viisimaa

Täname: Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus, Raplamaa Omavalitsuste Arengufond, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond, Eesti Vabagraafikute Ühendus, Graafika.ee

Näitus on avatud 21.10-12.12.2023 T – P kell 15.00 – 18.00
Olete oodatud!

Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus koostöös Rapla Gümnaasiumiga esitleb:
Riin Palloni näitus “Laguunide lüürika”
Rapla Gümnaasiumis (Kooli 8, Rapla)

Rapla Gümnaasiumis avatati 4. oktoobril kohaliku kunstniku Riin Palloni isikunäitus “Laguunide lüürika”, mis on osa linna 30. sünnipäeva tähistamise nädalast. Näha saab nii vanemaid kui värskeid, spetsiaalselt selle näituse jaoks loodud maale.Riin Pallonit kannustavad alateadvuse mängumaad ja filosoofilised mõtteväljad, apokalüptilised meeleolud ja unistused, aga näiteks ka küsimus sellest, mida tähendab olla naiskunstnik, kes end erinevate kohustuste ja rollide vahel jagades pidevalt tasakaalu otsib. Tajudes nii oma siseilma kui ümbruskonda lüüriliselt ja sürreaalselt, kohtuvad tema töödes tihti kokkusobimatud objektid ja vabad assotsiatsioonid, millest tekivad uued kujundid ja nende vaheline sünergia.

Kuigi Pallonil on näitusekogemust nii kodu- kui välismaal, astub ta gümnaasiumis üles esimest korda. Idee sellest on küpsenud aastaid ning hoonegi pole võõras, sest ta on seal ise õppinud ning tänasel päeval kaasaegse kunsti valikainet õpetab. Ajaloolise algkoolimaja kunagised kriuksuvate ustega garderoobid keldrikorrusel on olnud talle lausa inspiratsiooniks, sest kelder on teatavasti alateadvuse sümbol. Samasuguseks sümboliks on ka näitusele pealkirja andnud laguunid – vaiksed ja vagad, soolased ja soojad, merega vaid riba pidi ühendatud veed, kus võib olla täiesti kordumatu elukeskkond. Autori silmis ongi laguuni põhja settinud vesine alateadvus, mis on küll teadvusest eraldatud, kuid siiski sellega riivamisi ühenduses, ja kus võivad areneda ilmvõimatud ja seninägematud ideed ja mõtted. “Olen märganud, et ma ei pea alati teadlikult pingutama millegi lahendamiseks või tõlgendamiseks, sest minu sees on nii palju rohkem, kui ma ärkveloleku ajal tajun. Võin jätta mingid ideed endasse selginema ja vaadata, mis sellest välja koorub. Mõnda asja ei saagi lõpuni teadvustada või kirjeldada, aga alateadvus aitab seda mõista.”

Lisaks inspireerivad Pallonit suured õied. Ajalooliselt on lillemaali peetud turvaliseks ja kuna lilli leidus ka kodu lähedal, olid need sobivaks motiiviks nendele vähestele naistele, kes maalida oskasid või kellel võimaldati seda oskust üldse arendada. Palloni lilled on aga hoopis midagi enamat – need on rännakud hinge- ja mõttemaastikel. “Avastasin, et saan lilli maalides anda edasi terveid maailmu täis filosoofilisi, eksistentsiaalseid ja poeetilisi olelusi. Pannes nad sobivasse vormi ja keskkonda, kannavad nad minu mõtteid edasi, aga peegeldavad midagi olulist ka tagasi.”

Riin Pallon on õppinud Eesti Kunstiakadeemias maali (BA) ja kunstiõpetust (MA), täiendanud end Karlsruhe Kunstiakadeemias ja Academia Gratas Pärnus. Ta on kunstiõpetaja Rapla Vesiroosi Koolis ning on asutajaliige ja kuraator Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses ning juhendab kunstikursusi ja – laagreid lastele ja noortele. Osalenud isiku- ja grupinäitustel alates 2004. aastast, kuulub Eesti Maalikunstnike Liitu ning pälvinud stipendiumi ja preemiaid erialase tegevuse eest.

Näituseteksti koostas kunstiteadlane Triinu Soikmets
Riin Palloni näitus “Laguunide lüürika” on
Rapla Gümnaasiumis (Kooli 8, Rapla) avatud
5. oktoobrist kuni 3. novembrini 2023 tööpäeviti kell 14.00-16.00.
Olete oodatud!
Näitust toetavad: Rapla Vallavalitsus, Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus ja Rapla Gümnaasium

Ado Tuuga. LOGO – Kummiliimist tehisintellektini
Olete oodatud näituse avamisele reedel 22.septembril kell 18.00!

Näituse ”LOGO – Kummiliimist tehisintellektini” raames avaneb vaatajale võimalus astuda ajas tagasi ja näha Ado Tuuga loomingu arengut.

Näitus koosneb kahest osast.
Esimeses osas näed töid, mis sündisid enne arvutiajastut,
kui käsitöö oli kunstiteose loomise aluseks. Paber, pliiats, kustutuskumm, rapiidograafid, käärid, kummiliim, laisuled, tint-tušš ja koostöö fotograafiga
lõid keskkonna, kus sündisid unikaalsed logod, embleemid ja märgid.
Teine osa näitusest tutvustab arvutiajastu loomingut, kus digitaalne maailm avas uusi võimalusi. Välja pandud must-valged logod avavad ukse digitaalselt valminud logode juurde.

Autori enesetutvustus: Tere, mina olen Ado.
Sündisin 1953. aasta novembrikuus petrooleumilambi võbeleva leegi valgel väikses maahaiglas Uue-Kariste külas Mulgimaal.
Lastehalvatus viis mind 1958. aastal Haapsalu lastesanatooriumisse
(praegune Villa Friedheim). Kooliteed alustasin samas üle tee asuvas sanatoorses internaatkoolis. 1971 jätkasin Tallinna Ehitusmehaanika Tehnikumis, kus õppisin arhitektuuri. Esimeseks töökohaks sai Restaureerimisvalitsus, kus mulle avanesid uksed põnevasse maailma.
Koos oma nimekate töökaaslastega nagu Villem Raam, Jevgeni Kaljundi,
Ants Hein, Juhan Maiste ja teised, töötasime mõisate restaureerimise kallal.
Minu elu- ja loometöö jätkus Raplas. 1990ndate algus oli taasiseseisvunud Eestis suurte muutuste aeg. Siis loodi hulgaliselt ettevõtteid, kes vajasid visuaalset identiteeti.
Kuulsust ja tööd tõi mulle taasiseseisvunud Eesti raha konkursil saadud II koht.

Eelnevalt õpitu ja kogetu andis mulle inspiratsiooni ja
julgust alustada oma ettevõttega. 1994. aastal rajasin Raplas kujundusfirma Adograaf. Autodidaktina alustasin seda pikka ja põnevat teekonda.
Minu suurimaks kireks saigi graafilise disainiga tegelemine. Adograaf on koht, kus kunst, disain ja loovus sulanduvad üheks. Kirg kunsti ja disaini vastu on juhatanud mind läbi erinevate eluetappide. Neljakümne aasta jooksul olen kujundanud sadadele firmadele logo ja loonud neile visuaalse identiteedi.
Olen osalenud paljudel konkurssidel, kus minu töid on sageli auhinnatud.
Logo on nagu kunstiteos, mis räägib ettevõtte loo visuaalselt ning
mõjutab selle identiteeti. Logo kujundamisel ühendan vaimsuse, filosoofia, loovuse ja ilu, luues unikaalseid visuaalseid teoseid.

See tagasivaatav näitus, kus saan jagada oma loometee erinevaid etappe, on pühendatud minu 70. juubelile.
Tänaseks olen pensionil, mis annab aega kodukandi Mulgimaa ajaloo uurimiseks. Olen kogunud oma kodukohast materjali ning selle tulemusena on sündinud viis väärtuslikku raamatut: Liplapi, Uue-Kariste mõis, Kosksilla kooli ajaraamat, Uue-Kariste rahvamaja ja külakultuur ning Linda Pärna päevik.

Näituse tekst ja autori enesetutvustus on valminud koostöös ChatGPT-ga.

Näitus on avatud 23.09.-08.10.2023 T – P kell 15.00 – 18.00
Olete oodatud!

Näitust toetavad: Adograaf OÜ, Rapla Vallavalitsus, Eesti Kultuurkapital, Raplamaa Omavalitsuste Arengufond ja Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus

Maalinäitus
Inimese fantaasia näib olevat piiritu, kuid loodus trumpab selle alati üle. Punased ja mustad mäed, roosad soolajärved, värviliste liivadega kõrbed, mitmesugused olendid.
Erinevad paigad inspireerivad oma olemusega ja jätavad tihtipeale sügava jälje kunstniku loomingusse. Kui filmirežissöör Ingmar Bergman sattus Fårö saarele, tundis ta, et see on tema maastik. Hiljem sai see taustaks mitmetele filmidele. Maalikunstnik Edvard Munchi teostes võib tihti aimata Asgardstrandi käärulist randa. Georgia O’Keeffe maalide taustal võib ära tunda New Mexico askeetlikke maastikke. Mõned maastikud võluvad oma ilu ja võimsusega, aga mõned inspireerivad hoopis sügavamalt, sest on kooskõlas meie sisemise maastikuga.
Materjalid, vormid, värvid ja valgused olid kunstnikele lähtepunktiks oma teose, oma paiga loomiseks. Olgu ajendiks siis mällusööbinud hetk, fantaasia, igatsus või unenäolised nägemused. Enamus töödest on valminud kunstikeskuse maalikursusel. Osadel autoritel on need elu esimesed õlimaalid, teised on seda teed käinud juba kauem.
Näitusel osalevad:
Maiu Albo, Mikk Allas, Mai Klemmer, Jürgen Lääne, Editha Salm, Ave Tislar, Helen Tammepuu, Eteri Tõlgo, Siret Varimõis.

Näituse kujundas Eteri Tõlgo

Näitus on avatud 13. – 28.05. 2023, kell 15.00 – 18.00. Esmaspäeval suletud
Näituse avamine toimub 12. mail kell 18.00
Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses
Tallinna mnt 3b

Täname Eesti Kultuurkapitali ja Raplamaa Omavalitsuste Arengufondi.

6.aprillil kell 18.00. avatakse Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses Eesti Kujurite Ühenduse ja Kõrgema Kunstikooli Pallas skulptuuriosakonna ühisnäitus “KAHEKÕNE“.

VABARIIGI AASTAPÄEVAL 24.VEEBRUARIL ON NÄITUS SULETUD!
Olete oodatud!
Näitus on avatud
T-P 15.00-18.00 03. veebruar – 26. veebruar 202

Näituse kohta ütlevad kunstnikud, et „Leiame sisemist kindlust jäädes iseenda poolt loodud uude värvilistest klaasidest koosnevasse, sügavasse ja peegelduvasse maailma.
Siin on rahu ning samas ka natuke põnevat ärevustunnet, mis paneb meid sügaval sisimas rõõmu tundma, aga samas ka uusi väljakutseid leidma. Näituse vaataja kogeb uusi vorme ja mustreid, valguse ja varju kooskõla, klaasi sisse vaatamise sügavust ning kelmikat helki säravalt klaaspinnalt.“

Eili Soon (s. 1983) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti eriala bakalaureuseõppe ning kunsti- ja kunstiajaloo õpetaja magistriõppe.
Alates 2010. aastast töötab ta Olustvere mõisa klaasi- ja keraamikastuudios. Eili Soon on üks vähestest klaasikunstnikest Eestis, kellel on üle 13-aastane klaasipuhumise kogemus.

Malle Karik-Hallimäe (s. 1959) on lõpetanud 1985. aastal tollase Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) klaasikunsti erialal ja tegeleb sellest ajast vabakutselise klaasikunstnikuna.
Ta on osalenud näitustel alates 1988. aastast. Tema loomingusse kuulub nii tarbeesemeid kui ka väikesemõõtmelisi dekoratiivvorme ja skulptuure.
Tööde valmistamiseks kasutab ta kuum- ja külmtöötlustehnikaid. Kuumtöötlustehnikas tööd on viimastel aastatel valminud
Olustvere Klaasikojas.

Täname: Raplamaa Kaasegse Kunsti Keskus, Eesti Kultuurkapital, Kairi Orgusaar, Riin Pallon, Kati Kerstna, Aivar Jalandi, Marcus Pertel.

Reedel, 11. novembril kell 18 avatakse Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses Egle Ehtjeni, Kelli Gedvili, Kristen Rästase ja Sten Saaritsa ühisnäitus „Metaversumis on üksildane“. Näitus jääb avatuks 11. detsembrini, T–P 15–18. Näituse avamisele toob buss Tallinnast kell 17:15, sõit tagasi Tallinna kell 21. Registreeru bussile kirjutades emailile kelli [dot] gedvil [at] artun [dot] ee

Neli kunstnikku loovad Raplamaa Kaaseagse Kunsti Keskuse saali audiovisuaalse osalusnäituse, mis uurib erinevate ruumiseadete ja virtuaalreaalsus-tehnoloogiate vahendusel viimastel aastatel populaarsust kogunud „metaversumi“ (ingl k „metaverse“) hingeelu. Virtuaalmaailmade platvormid on kuum teema nii krüptomaailmas kui ka üha enam „tavamaailmas“ läbi väljajäämishirmu tootvate reklaamikampaaniate, kus kohtame paljutõotavaid lubadusi uutest sotsialiseerumis-, investeerimis- ja meelelahutuskeskkondadest internetis. Ülevõimendatud tulevikulubaduste taga peituvad tänasel päeval aga üksildased, interaktsioonivaesed ning äreva kaubandusliku alatooniga maailmad täis digimeeneid ja hasartmängurlust. Näitus „Metaversumis on üksildane“ esineb kui nelja kunstniku tõlgendus suurest kontrastist reklaamiorkaani ja selle varju langevate virtuaalmaastike vahel.

Egle Ehtjen (s 1990) on kunstnik, kes tihti kombineerib oma töödes traditsioonilisi vahendeid, nagu tint ja akvarell, digitaalse töötluse ning animatsiooniga. Olles varem tegelenud pigem karakterite ja narratiividega, kaldub ta viimasel ajal abstraktsuse poole, leides inspiratsiooni loodusest, esoteerilisest hämust ja asjadest, mille jaoks on sõnu raske leida. Kelli Gedvil (s 1994) on kunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas, kes töötab installatsiooni-, video- ja veebipõhise meediumiga. Oma viimaste näitustega „4EVER“ ja „Purifying Your Skin“ on ta uurinud eneseesitluse käitumismustreid erinevates virtuaalsetes kogukondades ning kuidas need mõjutavad füüsilist keha, samaaegselt pannes rõhku vaataja kaasamisele läbi interaktiivsuse. Kristen Rästas (s 1992) on interdistsiplinaarne kunstnik, kelle looming kaasab videot, kontseptualismi, virtuaalreaalsust ja segatehnikas skulptuure. Tema hilisemad projektid on inspireeritud klassikalisest maastikumaalist, mida kunstnik proovib esitada läbi digitaalsete tehnoloogiate, luues kunstlikke looduslikke keskkondi, mis tegelevad kaasaegse inimese võõrandumise ja võimalike eskapismi peegeldavate reaalsuste seoste uurimisega. Sten Saarits (s 1987) on interdistsiplinaarne kunstnik, kes töötab peamiselt ajapõhise meediaga. Saaritsa teemade ja olukordade korduseid käsitlev kunstnikupraktika on seotud katsega luua mõttemaailmast stsenograafilise alatooniga installatiivseid maastikke, mille vahendusel kaasaegse ühiskonna argipäevaseid meeleseisundeid uurida.
ehtjen.ee, stensaarits.ee, kristenrastas.com, kelligedvil.com

Graafiline disain: Henri Kutsar

Tänud: Markus Tiitus, Alexei Gordin, Ian-Simon Märjama, Hendo Kidron, Leegi Kiis, Marek Gedvil, Tiina Vändre, Laura Suur, Anna-Liisa Männik, Ingrid Algma, Ingrid Kääramees, Linda Zupping, Jüri Ruut, Mirko Känd, Erko Ever, Kristjan Koskor, Anni Koskor, Katarina Koskor, Ander Koskor, Kennet Lekko, Eesti Kunstiakadeemia

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital

Asukoht: Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus, Tallinna mnt. 3b (Espaki maja 3. korrus), Rapla.

„Selgus“ leiab seletavas sõnaraamatus vasteteks puhtuse ja arusaadavuse. Liitsõnadest tunneb eesti keel mõtteselgust, sisuselgust, vormiselgust ja vaimuselgust.
Näitusel osalejate „Selguse“ sõnaansamblis helisevad neile lisaks „Helgus“ ja „Valgus“.

Raplamaa harrastuskunstnike akvarellinäitusel kohtuvad teostes õhk, vesi ja värv ning moodustavad erinevaid kihte, kujundeid ja tähendusi. Akvarellimaali puhul ei tea kunstnik täpselt ette, milline on lõpptulemus. Ta annab teosele suuna ning paber ja vesi toimetavad omasoodu paljutki tema eest ja tema tahtest sõltumatult. Sedalaadi koostöö teeb akvarellisti loomeprotsessi põnevaks, eriliseks ja kordumatuks.

Akvarellidega loomist, selle ilu ja võlu iseloomustavad selgus ja läbipaistvus. Selgus on millestki segamata olek. Sageli monokroomsuski. Selguse huvides olgu öeldud, et selguse saavutamine akvarellipaberil pole sugugi lihtne ettevõtmine. Kunst sünnib, kui kohtuvad selle looja, aeg ja ruum. Kunstnik annab oma ideele aega ja ruumi. Ja siis selgub nii mõndagi.

Näitusel esitletud akvarellimaalidelt leiame tuttavlikke ja senitundmatuid maailmu. Autorite siserännakuid. Valgust ja varju. Igatsust. Segamatust. Õrnust. Loodust ja lootust. Helgust ja selgust.

Näitusel osalevad Maiu Albo, Mai Klemmer, Karin Polluks, Mari Põld, Aire Rosenfeldt, Editha Salm, Marje Saluste, Ave Tislar, Siret Varimõis ja Marge Vonk.
Näituse kujundas Anne-Mai Heimola
Ootame teid akvarellinäituse “Selgus“ avamisele Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses 17.05.2022 kell 18.00.
Näitus on avatud 17-31.05.2022 T-P 15.00-18.00 Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses. Esmaspäeviti suletud.

Naiste Ööde Filmifestivali NÖFF 2022 kunstinäituseks on Mara Ljutjuki näitus UNUSTAMATUD, mis avatakse 12. märtsil kell 12
Näitus on avatud 13.03 – 10.04. 2022, T – P kell 15.00 – 18.00
Tallinna mnt. 3b (Espaki maja 3. korrus), Rapla.

Näituse maalidesse on jäädvustatud naise elu erinevad tundemaailma heiastused, fragmendid elust enesest ja sisemised mõtisklused.
Naistest on Mara Ljutjuk alati sügavuti lugupidanud ja naistel on tema elus väga oluline roll olnud. Nad on teda inspireerinud, võlunud ja ka palju üllatanud.
Teda endiselt hämmastab naiste vastuolulisus, see lummav segu vitaalsusest ja tundlikusest. Naistele on antud tema sõnul uskumatu võime olla nii kütkestavalt salapärane kui ka sihikindlalt vastupidav. Nad on kunstniku jaoks põnevad just oma sisemaailma keerukuse ning jõulisuse poolest.
Mara Ljutjuki meelest on IGAS naises peidus isikupärane ilu, mis eriliselt õitsele lööb, kui naine on saanud kasutada oma võimeid, täitnud oma vajadused ning jõudnud oma eesmärkideni. Naistele on antud ka elu suurim jõud – võime ARMASTADA.
Mõni naine elab oma elu ereda leegiga, mõni aga hillitsetud sihikindlusega. Mõlemad neist jätavad oma kaasteelistesse unustamatud jäljed omal moel ning toovad siia maailma juurde midagi eriliselt ainulaadset.
Mara Ljutjuk sündis Tallinnas 1978. aastal. Eesti Kunstiakadeemias lõpetas ta maali eriala 2001. aastal ning omandas samas ka haridusteaduste magistrikraadi. Ta on täiendanud end vabades kunstides 2007. aastal Hispaanias Valencia Universidad Politécnicas. 2006. aastast on ta Eesti Kunstnike Liidu ning Eesti Maalikunstnike Liidu liige. Alates 2004. aastast on tal olnud mitmeid isikunäitusi ning osalenud mitmetel ühisnäitustel aastast 2000.
Maalimise kõrval tegeleb Mara näituste kureerimise ja kujundamisega, on aktiivselt seotud oma vanaisa, Evald Okase Muuseumi programmi ja Telliskivi Loomelinnaku kunstifestivali ,, Ma ei saa aru“ kureerimise ja korraldamisega.
2019. a. pälvis ta Galerii-G kunstipreemia. 2020 a. oli ta Konrald Mäe preemia nominent.
Maral on kolm last (s. 2009/2012/2015) ning ta elab ja töötab Tallinnas.
Mara maalid on vormilt lihtsad ja jutustavad lugusid, milles igaüks võib end ära tunda. Motiivid, mis võivad tunduda tuttavlikud, sest peegeldavad hetki meid ümbritsevast maailmast, mõtestavad lahti inimsuhteid ning juhivad meie tähelepanu elu nüansirikkusele. Mara maalidesse on tundlikult talletatud tihti vaid viivu kestvaid hetki, fragmente elust, stseene millest osa räägib otsesemalt, osad metafoorsemalt argisest ja ringjoonelisest liikumisest.

Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses
29. jaanuar – 27. veebruar 2022
T – P kell 15.00 – 18.00
Tallinna mnt. 3b (Espaki maja 3. korrus), Rapla.

https://kultuur.err.ee/1608484436/kati-kerstna-kriitikat-voi-irooniat-minu-toodest-otsida-ei-maksa

ÜRO nimetas käesoleva 2022. a. klaasi aastaks (https://www.iyog2022.org/) ning Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus alustab oma programmi selle vääriliselt täiesti uute klaasinstallatsioonide näitusega – 29. jaanuaril avame näituse “Aksessuaarid”, mis läbi klaasi ja valguse kajastab keskkonna teemasid.

————————————————————————

Me suhtume ümbritsevasse nagu aksessuaaridesse –
kui midagi kaob või laguneb, siis reageerime sellele u. “p…, jälle …” ja longime poodi järgmiste kinnaste, vihmavarju, käekoti, salli vms. järele. Aga järjekordse kadunud liigi järele ei ole enam kuhugi minna, järgmist väljakujunenud ja toimivat elukeskkonda – metsa, nõmme, merd vms. – tuleb oodata aastakümneid või koguni aastasadu.

Esitlen kolme uut selle näituse jaoks valminud installatsiooni:
“Käpuli” vihjab meie olukorrale kaasaegses maailmas ning jätkuvas kliimakriisis – seis, mida me kõik ilmselt päris lõpuni ei adugi.
“Väärtused” 1 ja 2 tõstavad fookusse meie liigirikkuse teema; loodan nende abil pöörata tähelepanu ja panna vaataja rõõmu ning uhkust tundma meie kahjuks ohustatud, kuid siiani siiski veel säilinud loodusväärtuste üle.
“Kokkulepe. Ükskord Pariisis” väljendab meie ühiste otsuste tähtsust ning kokkulepetest kinnipidamise möödapääsmatust.

Installatsioon “Kokkulepe. Ükskord Pariisis” pälvis IRMA Collaborative´i 2021. a. grant´i
https://www.irmacollaborative.com/post/irma-collaborative-annual-grant-recipient-2021

Klaas materjalina võimaldab oma läbipaistvuse ja peegeldustega ning kaasneva valgusmänguga muuta keerulise teema visuaalselt kuidagi poeetiliseks või isegi maagiliseks, fluidumlikuks, mis loodetatavasti tekitab tavapärase tüütamise asemel natuke rohkem huvi ja hoolimist. Tahtmist olla osaline, tahtmist olla heatahtlik.
Praeguses ajas ja kontekstis võiks isegi öelda, et tahtmist olla kaasaegne.

Kati Kerstna

avaleht

————————————————————————

Kati Kerstna on kunstnik, kes võtab sõna keskkonna teemadel. Ta peab oma loomingus oluliseks mõtete ja sõnumi edastamist ning teeb seda läbi erinevate materjalide ning meediumite sidumise. Viimastel aastatel valminud tööde sisuks on olnud nt. keskkonnareostus, kliima soojenemine, metsade raie jms. Klaas materjalina on tihti taaskasutatud ja kohati pärit ka varasematest töödest. Enamasti väljendab ennast läbi kineetiliste installatsioonide, kus klaas on kombineeritud nii teiste materjalide, kui ka elektroonika, mootorite ja valgusega.
Valguse kaasamine on märgiline osa terviku loomisel – nii üksikute installatsioonide puhul kui ka erinevate näituste valguskujunduste puhul. Samuti on Kati Kerstna kureerinud mitmeid suuri nii eesti kui rahvusvahelisi näituseid Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Saksamaal ja Venemaal ning korraldanud Haapsalu rahvusvahelisi klaasisümpoosione.

————————————————————————

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, IRMA Collaborative, EK Design, Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus.

Aitäh: Toomas Kukk (ajakiri Eesti Loodus), Inguna Audere ja Michael Rogers (IRMA Collaborative), Merle ja Erki Kannus (EK Design), Kairi Orgusaar (Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus)