Ado Tuuga. LOGO – Kummiliimist tehisintellektini
Olete oodatud näituse avamisele reedel 22.septembril kell 18.00!

Näituse ”LOGO – Kummiliimist tehisintellektini” raames avaneb vaatajale võimalus astuda ajas tagasi ja näha Ado Tuuga loomingu arengut.

Näitus koosneb kahest osast.
Esimeses osas näed töid, mis sündisid enne arvutiajastut,
kui käsitöö oli kunstiteose loomise aluseks. Paber, pliiats, kustutuskumm, rapiidograafid, käärid, kummiliim, laisuled, tint-tušš ja koostöö fotograafiga
lõid keskkonna, kus sündisid unikaalsed logod, embleemid ja märgid.
Teine osa näitusest tutvustab arvutiajastu loomingut, kus digitaalne maailm avas uusi võimalusi. Välja pandud must-valged logod avavad ukse digitaalselt valminud logode juurde.

Autori enesetutvustus: Tere, mina olen Ado.
Sündisin 1953. aasta novembrikuus petrooleumilambi võbeleva leegi valgel väikses maahaiglas Uue-Kariste külas Mulgimaal.
Lastehalvatus viis mind 1958. aastal Haapsalu lastesanatooriumisse
(praegune Villa Friedheim). Kooliteed alustasin samas üle tee asuvas sanatoorses internaatkoolis. 1971 jätkasin Tallinna Ehitusmehaanika Tehnikumis, kus õppisin arhitektuuri. Esimeseks töökohaks sai Restaureerimisvalitsus, kus mulle avanesid uksed põnevasse maailma.
Koos oma nimekate töökaaslastega nagu Villem Raam, Jevgeni Kaljundi,
Ants Hein, Juhan Maiste ja teised, töötasime mõisate restaureerimise kallal.
Minu elu- ja loometöö jätkus Raplas. 1990ndate algus oli taasiseseisvunud Eestis suurte muutuste aeg. Siis loodi hulgaliselt ettevõtteid, kes vajasid visuaalset identiteeti.
Kuulsust ja tööd tõi mulle taasiseseisvunud Eesti raha konkursil saadud II koht.

Eelnevalt õpitu ja kogetu andis mulle inspiratsiooni ja
julgust alustada oma ettevõttega. 1994. aastal rajasin Raplas kujundusfirma Adograaf. Autodidaktina alustasin seda pikka ja põnevat teekonda.
Minu suurimaks kireks saigi graafilise disainiga tegelemine. Adograaf on koht, kus kunst, disain ja loovus sulanduvad üheks. Kirg kunsti ja disaini vastu on juhatanud mind läbi erinevate eluetappide. Neljakümne aasta jooksul olen kujundanud sadadele firmadele logo ja loonud neile visuaalse identiteedi.
Olen osalenud paljudel konkurssidel, kus minu töid on sageli auhinnatud.
Logo on nagu kunstiteos, mis räägib ettevõtte loo visuaalselt ning
mõjutab selle identiteeti. Logo kujundamisel ühendan vaimsuse, filosoofia, loovuse ja ilu, luues unikaalseid visuaalseid teoseid.

See tagasivaatav näitus, kus saan jagada oma loometee erinevaid etappe, on pühendatud minu 70. juubelile.
Tänaseks olen pensionil, mis annab aega kodukandi Mulgimaa ajaloo uurimiseks. Olen kogunud oma kodukohast materjali ning selle tulemusena on sündinud viis väärtuslikku raamatut: Liplapi, Uue-Kariste mõis, Kosksilla kooli ajaraamat, Uue-Kariste rahvamaja ja külakultuur ning Linda Pärna päevik.

Näituse tekst ja autori enesetutvustus on valminud koostöös ChatGPT-ga.

Näitus on avatud 23.09.-08.10.2023 T – P kell 15.00 – 18.00
Olete oodatud!

Näitust toetavad: Adograaf OÜ, Rapla Vallavalitsus, Eesti Kultuurkapital, Raplamaa Omavalitsuste Arengufond ja Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus

Maalinäitus
Inimese fantaasia näib olevat piiritu, kuid loodus trumpab selle alati üle. Punased ja mustad mäed, roosad soolajärved, värviliste liivadega kõrbed, mitmesugused olendid.
Erinevad paigad inspireerivad oma olemusega ja jätavad tihtipeale sügava jälje kunstniku loomingusse. Kui filmirežissöör Ingmar Bergman sattus Fårö saarele, tundis ta, et see on tema maastik. Hiljem sai see taustaks mitmetele filmidele. Maalikunstnik Edvard Munchi teostes võib tihti aimata Asgardstrandi käärulist randa. Georgia O’Keeffe maalide taustal võib ära tunda New Mexico askeetlikke maastikke. Mõned maastikud võluvad oma ilu ja võimsusega, aga mõned inspireerivad hoopis sügavamalt, sest on kooskõlas meie sisemise maastikuga.
Materjalid, vormid, värvid ja valgused olid kunstnikele lähtepunktiks oma teose, oma paiga loomiseks. Olgu ajendiks siis mällusööbinud hetk, fantaasia, igatsus või unenäolised nägemused. Enamus töödest on valminud kunstikeskuse maalikursusel. Osadel autoritel on need elu esimesed õlimaalid, teised on seda teed käinud juba kauem.
Näitusel osalevad:
Maiu Albo, Mikk Allas, Mai Klemmer, Jürgen Lääne, Editha Salm, Ave Tislar, Helen Tammepuu, Eteri Tõlgo, Siret Varimõis.

Näituse kujundas Eteri Tõlgo

Näitus on avatud 13. – 28.05. 2023, kell 15.00 – 18.00. Esmaspäeval suletud
Näituse avamine toimub 12. mail kell 18.00
Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses
Tallinna mnt 3b

Täname Eesti Kultuurkapitali ja Raplamaa Omavalitsuste Arengufondi.

6.aprillil kell 18.00. avatakse Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses Eesti Kujurite Ühenduse ja Kõrgema Kunstikooli Pallas skulptuuriosakonna ühisnäitus “KAHEKÕNE“.

VABARIIGI AASTAPÄEVAL 24.VEEBRUARIL ON NÄITUS SULETUD!
Olete oodatud!
Näitus on avatud
T-P 15.00-18.00 03. veebruar – 26. veebruar 202

Näituse kohta ütlevad kunstnikud, et „Leiame sisemist kindlust jäädes iseenda poolt loodud uude värvilistest klaasidest koosnevasse, sügavasse ja peegelduvasse maailma.
Siin on rahu ning samas ka natuke põnevat ärevustunnet, mis paneb meid sügaval sisimas rõõmu tundma, aga samas ka uusi väljakutseid leidma. Näituse vaataja kogeb uusi vorme ja mustreid, valguse ja varju kooskõla, klaasi sisse vaatamise sügavust ning kelmikat helki säravalt klaaspinnalt.“

Eili Soon (s. 1983) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti eriala bakalaureuseõppe ning kunsti- ja kunstiajaloo õpetaja magistriõppe.
Alates 2010. aastast töötab ta Olustvere mõisa klaasi- ja keraamikastuudios. Eili Soon on üks vähestest klaasikunstnikest Eestis, kellel on üle 13-aastane klaasipuhumise kogemus.

Malle Karik-Hallimäe (s. 1959) on lõpetanud 1985. aastal tollase Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) klaasikunsti erialal ja tegeleb sellest ajast vabakutselise klaasikunstnikuna.
Ta on osalenud näitustel alates 1988. aastast. Tema loomingusse kuulub nii tarbeesemeid kui ka väikesemõõtmelisi dekoratiivvorme ja skulptuure.
Tööde valmistamiseks kasutab ta kuum- ja külmtöötlustehnikaid. Kuumtöötlustehnikas tööd on viimastel aastatel valminud
Olustvere Klaasikojas.

Täname: Raplamaa Kaasegse Kunsti Keskus, Eesti Kultuurkapital, Kairi Orgusaar, Riin Pallon, Kati Kerstna, Aivar Jalandi, Marcus Pertel.

Reedel, 11. novembril kell 18 avatakse Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses Egle Ehtjeni, Kelli Gedvili, Kristen Rästase ja Sten Saaritsa ühisnäitus „Metaversumis on üksildane“. Näitus jääb avatuks 11. detsembrini, T–P 15–18. Näituse avamisele toob buss Tallinnast kell 17:15, sõit tagasi Tallinna kell 21. Registreeru bussile kirjutades emailile kelli [dot] gedvil [at] artun [dot] ee

Neli kunstnikku loovad Raplamaa Kaaseagse Kunsti Keskuse saali audiovisuaalse osalusnäituse, mis uurib erinevate ruumiseadete ja virtuaalreaalsus-tehnoloogiate vahendusel viimastel aastatel populaarsust kogunud „metaversumi“ (ingl k „metaverse“) hingeelu. Virtuaalmaailmade platvormid on kuum teema nii krüptomaailmas kui ka üha enam „tavamaailmas“ läbi väljajäämishirmu tootvate reklaamikampaaniate, kus kohtame paljutõotavaid lubadusi uutest sotsialiseerumis-, investeerimis- ja meelelahutuskeskkondadest internetis. Ülevõimendatud tulevikulubaduste taga peituvad tänasel päeval aga üksildased, interaktsioonivaesed ning äreva kaubandusliku alatooniga maailmad täis digimeeneid ja hasartmängurlust. Näitus „Metaversumis on üksildane“ esineb kui nelja kunstniku tõlgendus suurest kontrastist reklaamiorkaani ja selle varju langevate virtuaalmaastike vahel.

Egle Ehtjen (s 1990) on kunstnik, kes tihti kombineerib oma töödes traditsioonilisi vahendeid, nagu tint ja akvarell, digitaalse töötluse ning animatsiooniga. Olles varem tegelenud pigem karakterite ja narratiividega, kaldub ta viimasel ajal abstraktsuse poole, leides inspiratsiooni loodusest, esoteerilisest hämust ja asjadest, mille jaoks on sõnu raske leida. Kelli Gedvil (s 1994) on kunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas, kes töötab installatsiooni-, video- ja veebipõhise meediumiga. Oma viimaste näitustega „4EVER“ ja „Purifying Your Skin“ on ta uurinud eneseesitluse käitumismustreid erinevates virtuaalsetes kogukondades ning kuidas need mõjutavad füüsilist keha, samaaegselt pannes rõhku vaataja kaasamisele läbi interaktiivsuse. Kristen Rästas (s 1992) on interdistsiplinaarne kunstnik, kelle looming kaasab videot, kontseptualismi, virtuaalreaalsust ja segatehnikas skulptuure. Tema hilisemad projektid on inspireeritud klassikalisest maastikumaalist, mida kunstnik proovib esitada läbi digitaalsete tehnoloogiate, luues kunstlikke looduslikke keskkondi, mis tegelevad kaasaegse inimese võõrandumise ja võimalike eskapismi peegeldavate reaalsuste seoste uurimisega. Sten Saarits (s 1987) on interdistsiplinaarne kunstnik, kes töötab peamiselt ajapõhise meediaga. Saaritsa teemade ja olukordade korduseid käsitlev kunstnikupraktika on seotud katsega luua mõttemaailmast stsenograafilise alatooniga installatiivseid maastikke, mille vahendusel kaasaegse ühiskonna argipäevaseid meeleseisundeid uurida.
ehtjen.ee, stensaarits.ee, kristenrastas.com, kelligedvil.com

Graafiline disain: Henri Kutsar

Tänud: Markus Tiitus, Alexei Gordin, Ian-Simon Märjama, Hendo Kidron, Leegi Kiis, Marek Gedvil, Tiina Vändre, Laura Suur, Anna-Liisa Männik, Ingrid Algma, Ingrid Kääramees, Linda Zupping, Jüri Ruut, Mirko Känd, Erko Ever, Kristjan Koskor, Anni Koskor, Katarina Koskor, Ander Koskor, Kennet Lekko, Eesti Kunstiakadeemia

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital

Asukoht: Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus, Tallinna mnt. 3b (Espaki maja 3. korrus), Rapla.

„Selgus“ leiab seletavas sõnaraamatus vasteteks puhtuse ja arusaadavuse. Liitsõnadest tunneb eesti keel mõtteselgust, sisuselgust, vormiselgust ja vaimuselgust.
Näitusel osalejate „Selguse“ sõnaansamblis helisevad neile lisaks „Helgus“ ja „Valgus“.

Raplamaa harrastuskunstnike akvarellinäitusel kohtuvad teostes õhk, vesi ja värv ning moodustavad erinevaid kihte, kujundeid ja tähendusi. Akvarellimaali puhul ei tea kunstnik täpselt ette, milline on lõpptulemus. Ta annab teosele suuna ning paber ja vesi toimetavad omasoodu paljutki tema eest ja tema tahtest sõltumatult. Sedalaadi koostöö teeb akvarellisti loomeprotsessi põnevaks, eriliseks ja kordumatuks.

Akvarellidega loomist, selle ilu ja võlu iseloomustavad selgus ja läbipaistvus. Selgus on millestki segamata olek. Sageli monokroomsuski. Selguse huvides olgu öeldud, et selguse saavutamine akvarellipaberil pole sugugi lihtne ettevõtmine. Kunst sünnib, kui kohtuvad selle looja, aeg ja ruum. Kunstnik annab oma ideele aega ja ruumi. Ja siis selgub nii mõndagi.

Näitusel esitletud akvarellimaalidelt leiame tuttavlikke ja senitundmatuid maailmu. Autorite siserännakuid. Valgust ja varju. Igatsust. Segamatust. Õrnust. Loodust ja lootust. Helgust ja selgust.

Näitusel osalevad Maiu Albo, Mai Klemmer, Karin Polluks, Mari Põld, Aire Rosenfeldt, Editha Salm, Marje Saluste, Ave Tislar, Siret Varimõis ja Marge Vonk.
Näituse kujundas Anne-Mai Heimola
Ootame teid akvarellinäituse “Selgus“ avamisele Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses 17.05.2022 kell 18.00.
Näitus on avatud 17-31.05.2022 T-P 15.00-18.00 Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses. Esmaspäeviti suletud.

Naiste Ööde Filmifestivali NÖFF 2022 kunstinäituseks on Mara Ljutjuki näitus UNUSTAMATUD, mis avatakse 12. märtsil kell 12
Näitus on avatud 13.03 – 10.04. 2022, T – P kell 15.00 – 18.00
Tallinna mnt. 3b (Espaki maja 3. korrus), Rapla.

Näituse maalidesse on jäädvustatud naise elu erinevad tundemaailma heiastused, fragmendid elust enesest ja sisemised mõtisklused.
Naistest on Mara Ljutjuk alati sügavuti lugupidanud ja naistel on tema elus väga oluline roll olnud. Nad on teda inspireerinud, võlunud ja ka palju üllatanud.
Teda endiselt hämmastab naiste vastuolulisus, see lummav segu vitaalsusest ja tundlikusest. Naistele on antud tema sõnul uskumatu võime olla nii kütkestavalt salapärane kui ka sihikindlalt vastupidav. Nad on kunstniku jaoks põnevad just oma sisemaailma keerukuse ning jõulisuse poolest.
Mara Ljutjuki meelest on IGAS naises peidus isikupärane ilu, mis eriliselt õitsele lööb, kui naine on saanud kasutada oma võimeid, täitnud oma vajadused ning jõudnud oma eesmärkideni. Naistele on antud ka elu suurim jõud – võime ARMASTADA.
Mõni naine elab oma elu ereda leegiga, mõni aga hillitsetud sihikindlusega. Mõlemad neist jätavad oma kaasteelistesse unustamatud jäljed omal moel ning toovad siia maailma juurde midagi eriliselt ainulaadset.
Mara Ljutjuk sündis Tallinnas 1978. aastal. Eesti Kunstiakadeemias lõpetas ta maali eriala 2001. aastal ning omandas samas ka haridusteaduste magistrikraadi. Ta on täiendanud end vabades kunstides 2007. aastal Hispaanias Valencia Universidad Politécnicas. 2006. aastast on ta Eesti Kunstnike Liidu ning Eesti Maalikunstnike Liidu liige. Alates 2004. aastast on tal olnud mitmeid isikunäitusi ning osalenud mitmetel ühisnäitustel aastast 2000.
Maalimise kõrval tegeleb Mara näituste kureerimise ja kujundamisega, on aktiivselt seotud oma vanaisa, Evald Okase Muuseumi programmi ja Telliskivi Loomelinnaku kunstifestivali ,, Ma ei saa aru“ kureerimise ja korraldamisega.
2019. a. pälvis ta Galerii-G kunstipreemia. 2020 a. oli ta Konrald Mäe preemia nominent.
Maral on kolm last (s. 2009/2012/2015) ning ta elab ja töötab Tallinnas.
Mara maalid on vormilt lihtsad ja jutustavad lugusid, milles igaüks võib end ära tunda. Motiivid, mis võivad tunduda tuttavlikud, sest peegeldavad hetki meid ümbritsevast maailmast, mõtestavad lahti inimsuhteid ning juhivad meie tähelepanu elu nüansirikkusele. Mara maalidesse on tundlikult talletatud tihti vaid viivu kestvaid hetki, fragmente elust, stseene millest osa räägib otsesemalt, osad metafoorsemalt argisest ja ringjoonelisest liikumisest.

Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses
29. jaanuar – 27. veebruar 2022
T – P kell 15.00 – 18.00
Tallinna mnt. 3b (Espaki maja 3. korrus), Rapla.

https://kultuur.err.ee/1608484436/kati-kerstna-kriitikat-voi-irooniat-minu-toodest-otsida-ei-maksa

ÜRO nimetas käesoleva 2022. a. klaasi aastaks (https://www.iyog2022.org/) ning Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus alustab oma programmi selle vääriliselt täiesti uute klaasinstallatsioonide näitusega – 29. jaanuaril avame näituse “Aksessuaarid”, mis läbi klaasi ja valguse kajastab keskkonna teemasid.

————————————————————————

Me suhtume ümbritsevasse nagu aksessuaaridesse –
kui midagi kaob või laguneb, siis reageerime sellele u. “p…, jälle …” ja longime poodi järgmiste kinnaste, vihmavarju, käekoti, salli vms. järele. Aga järjekordse kadunud liigi järele ei ole enam kuhugi minna, järgmist väljakujunenud ja toimivat elukeskkonda – metsa, nõmme, merd vms. – tuleb oodata aastakümneid või koguni aastasadu.

Esitlen kolme uut selle näituse jaoks valminud installatsiooni:
“Käpuli” vihjab meie olukorrale kaasaegses maailmas ning jätkuvas kliimakriisis – seis, mida me kõik ilmselt päris lõpuni ei adugi.
“Väärtused” 1 ja 2 tõstavad fookusse meie liigirikkuse teema; loodan nende abil pöörata tähelepanu ja panna vaataja rõõmu ning uhkust tundma meie kahjuks ohustatud, kuid siiani siiski veel säilinud loodusväärtuste üle.
“Kokkulepe. Ükskord Pariisis” väljendab meie ühiste otsuste tähtsust ning kokkulepetest kinnipidamise möödapääsmatust.

Installatsioon “Kokkulepe. Ükskord Pariisis” pälvis IRMA Collaborative´i 2021. a. grant´i
https://www.irmacollaborative.com/post/irma-collaborative-annual-grant-recipient-2021

Klaas materjalina võimaldab oma läbipaistvuse ja peegeldustega ning kaasneva valgusmänguga muuta keerulise teema visuaalselt kuidagi poeetiliseks või isegi maagiliseks, fluidumlikuks, mis loodetatavasti tekitab tavapärase tüütamise asemel natuke rohkem huvi ja hoolimist. Tahtmist olla osaline, tahtmist olla heatahtlik.
Praeguses ajas ja kontekstis võiks isegi öelda, et tahtmist olla kaasaegne.

Kati Kerstna

avaleht

————————————————————————

Kati Kerstna on kunstnik, kes võtab sõna keskkonna teemadel. Ta peab oma loomingus oluliseks mõtete ja sõnumi edastamist ning teeb seda läbi erinevate materjalide ning meediumite sidumise. Viimastel aastatel valminud tööde sisuks on olnud nt. keskkonnareostus, kliima soojenemine, metsade raie jms. Klaas materjalina on tihti taaskasutatud ja kohati pärit ka varasematest töödest. Enamasti väljendab ennast läbi kineetiliste installatsioonide, kus klaas on kombineeritud nii teiste materjalide, kui ka elektroonika, mootorite ja valgusega.
Valguse kaasamine on märgiline osa terviku loomisel – nii üksikute installatsioonide puhul kui ka erinevate näituste valguskujunduste puhul. Samuti on Kati Kerstna kureerinud mitmeid suuri nii eesti kui rahvusvahelisi näituseid Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Saksamaal ja Venemaal ning korraldanud Haapsalu rahvusvahelisi klaasisümpoosione.

————————————————————————

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, IRMA Collaborative, EK Design, Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus.

Aitäh: Toomas Kukk (ajakiri Eesti Loodus), Inguna Audere ja Michael Rogers (IRMA Collaborative), Merle ja Erki Kannus (EK Design), Kairi Orgusaar (Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus)

Aivar Tõnso näitus “RESOmaatiline vaikelu”
Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses
Tallinna mnt. 3b. ESPAKI maja. Näitus avatud T – P 15.00 18.00 kuni 19 detsembrini.
PS: kuna Espaki parklas on kaevetööd, saate jätta auto Selveri parklasse.

Laupäeval, 4.detsembril kell 16:00 avatakse Raplamaa Kaasaegse Kunsti
keskuses helikunstniku Aivar Tõnso isikunäitus “RESOmaatiline vaikelu”,
mis ühendab tema ruumilise heli praktikat erinevate resoneeruvate
materjalide abil elektrooniliste helide sünteesivõimaluste avardamisega.
Ruumilise heli puhul huvitub Aivar liikumise kogemusest selleks
spetsiaalselt loodud hajutatud heliteose sees. Teose ühest fikseeritud
kohast kuulamise asemel on taoline lähenemine suunatud helisündmuste
avastamisele erinevates ruumipunktides. Kui kohaspetsiiflistes ruumilise
heli keskkondades pakub visuaalse lahenduse ümbritsev keskkond, siis
galeriikeskkonnas tulevad selleks appi erinevate materjalide
skulpturaalsed omadused. Taoline lähenemine on Aivarit huvitanud alates
“Hargnevate helide aed” sarja esimese näituse korraldamisest Tartu
Kunstimajas ning on nüüd käesoleva näitusega jõudnud uuele tasandile,
kus materjalid mõjutavad üha enam ka helide valikut. Tegemist on
piirpealse alaga, kus tuleb jälgida ka seda et visuaalne esteetika ja
heliobjektide skulputraalsus ei hakkaks piirama helide võimet luua
imaginaarseid maailmu kuulaja peas.
Kõige olulisem on aga siiski materjali ja heli kohtumise piiril toimuv.
Sel hallil alal, nö eikellegimaal, leiab aset materjali ergastamine ja
elektroonilise heli transformeerumine, toimuvad juhitamatud protsessid
materjali vastupanust kuni uute r(i)esomaatiliste hargnevuste
tekkimiseni.
Näitusel on kasutatud 14 kanali helikeskkonna loomiseks materjalidena
kärgalumiiniumit, kärgpappi, kihilist plastikut, reboard kärgkartongi,
resoneeruvaid kõlareid ja üle 200 meetri helijuhtmeid.
Näituse loomisel olid abiks Raivo Raidvee (installeerimine), Maria Aua
(video) ja Jaan Evart (graafiline disain). Suured tänud ka Timo
Tootsile, kellega varasemast koostööst on mõjutatud mitmed näitusega
seotud ideed.

Näitus on avatud 19.detsembrini

Aivar Tõnso on muusik, helikunstnik ja valdkondadeüleste
kultuurisündmuste kuraator. Muusikuna on ta eelkõige tuntud
elektroonilise muusika projektide Hüpnosaurus, Kulgurid ja Kismabande
kaudu. Kuraatorina on tema senisteks kõige olulisemateks projektideks
Hea Uus Heli festival ja plaadifirma Ulmeplaadid. Praegusel ajal on
Aivar Tõnso keskendunud Üle Heli festivali kureerimisele ja
loomingulises plaanis on teda viimasel ajal üha enam huvitama hakanud
kohaspetsiifiliste ruumilise heli installatsioonide loomine. Ruumilise
heli temaatikat on ta uurinud nii Üle Heli festivali, omaloominguliste
projektide, kui ka helikunstile keskendunud magistriõpingute kaudu EKAs.
Viimase aja olulisemad heliprojektid:
2021 näitus “Hargnevate helide aed 2” koos Raul Kelleri, Taavi Suisalu,
Katrin Enni ja Sten Saaritsaga (ARS Projektiruum)
2021 näitus “Hargnevate helide aed” koos Timo Tootsi, Eike Epliku ja
Tencuga (Tartu Kunstimaja)
2021 filmimuusika Maria Aua dokumentaalfilmile “Rauaniit” ja Ivar Murdi
eksperimentaalfilmile “Küte”
2020 12 kanali heliteos näitusele “Aeglane valgus” (Raplamaa Kaasaegse
Kunsti Keskus)
2019 kohaspetsiifiline heliteos “Põhjala portaal” (TAB 2019 /Musicity
Tallinn)
2019 kohaspetsiifiline heliperformance “Heliküte” koos Mihkel Tombergiga
(VKG vaateplatvorm / festival Mägede Hääl)
2018 heliinstallatsioon “Miraaž 2.0” (Tartu Valgus 2018 sisenäitus
Vaakum kui mõtteviis)
2018 heliinstallatsioon “SEGA mets” (Maajaam, rahvusvaheline
tehnoloogilise kunsti festival “Metsikud bitid”)
2018 näitus “Silmi ei usu” koos Maria Auaga (Virtsu, Tööstuse tn popup
galerii, EV100 kunstiprogramm)
2017 Tartu Kaarsilla esimene heli- ja valuskujundus koos Sten Saaritsa,
Martin Rästa, Liisi Küla ja Roman-Sten Tõnissooga
2017 heliinstallatsioon “Kivisüda” (Raidkivimuuseum, Kultuuriöö 2017)

Eesti Maalikunstnike Liidu sügisnäitus
Raplamaa Kaasaegse Kunsti keskuses
15.10.-7.11.2021
Näitus avatud teisipäevast pühapäevani, kell 15.00-18.00
Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses, Tallinna mnt. 3b, Rapla (Espaki maja 3. korrus Hepa tankla bussijaama vastas)

Näituse üleskutse kunstnikele (https://www.maal.ee/2021-kui-kaasaegne-on-kaasaegne) intrigeeris suhestuma kaasaegsuse ja nüüdisaegsuse kui kõigi maailma provintside mure ja hädaga, Helsingist Raplani – olen ma piisavalt kaasaegne? Miks muidu on ka Raplamaa kunstikeskuse nimetuses sõnaühend „kaasaegne“. Vaid New Yorgis pole teemaks kellelegi järgijõudmine.

„Kaasaegsus“ ega “nüüdisaegsus” pole maailma kunstilinnade jaoks aga teema – konkurentsitihedates metropolides tehtav ja näidatav kunst on kaasaegne niikuinii, ja nüüdiskunsti jaoks on metropolid parimad areenid. Uudsusenõue ja tarve publikut enneolematuga köita on aga põletavaim kui eales. Seega, metropoli „aktsent“ pole kunagi lihtsalt aktsent või dialekt, vaid normaalne (ülejäänute jaoks aga peaaegu et normatiivne) kirjakeel.

Erialaliidu korraldatud tsunftikesksed ülevaatused küüditati viimase kümendivahetuse paiku Rotermanni Sooalaost ja Tallinna Kunstihoonest algul Tartusse, edasi juba Pärnusse, Raplasse, Võrru jm. Kibeda iroonianoodiga võiks nentida, et maalikunstnike liidu korraldatavad näitused viibivad nüüd juba peaaegu kogu aasta suvetuuril, olles uues kunstisituatsioonis ilma alalise koduta. Kuid pole halba heata, kultuuripoliitiliselt hoomatav nihe, k.a. omamaise kultuuritarbija väärtustamine, on maalikunstnikele taganud üldrahvaliku populaarsuse. Maalikunst on jätkuvalt üldsuse silmis kujutava kunsti sünonüümiks.

Kui vaatame maaliskeenet kasvõi rahvusvaheliste kunstimesside või biennaalide näitel, on liigirikkus saanud üheks põhitunnuseks – aktuaalsed on nii modernistliku pärandi uustõlgendused, retromeeleoludest kantud võimas püüd aktiveerida kunstinähtusi kogu maailmakunsti lähiminevikust, lisaks kokteil nn. arengumaade identiteediotsingute kirjust kavast.

Kultuurantropoloogiliste valikute põhjal sõelale jäänud kunstist ammutatud värske veredoping on arrogantselt suunatud rahuldama metropolide dekadentlikku janu uue järele, kuid samavõrra jõuavad võnked sellest ka planeedi kõige sekundaarsemate ja isoleeritumate kultuurideni,
zeitgeist on kohal ka Põhja-Koreas.

Eesti maalikunstnike sügisnäitust pidasid platvormina väärtuslikuks kõige erinevamad isiksused, kunstikorüfeedest kuni pühapäevamaalijateni. Näitusel domineerivad siiski maalijad, kes ühel või teisel kombel on harjunud juurdlema oma kunstnikupositsiooni üle – ehk siis kunstnikud, kes töötavad pigem sisemistest impulssidest lähtuvalt. Sellistena on nad kunstnikena tõenäoliselt veenvamad?

Näitusel esineb kokku üle neljakümne kunstniku: Stanislav Antipov (1976), Paul Beaudoin (1960), Ove Büttner (1959), Jaan Elken (1954),
Mauri Gross (1969), Ivi Arrak (1938), Kristiina Jakimenko (1991),
Ashot Jegikjan (1955), Eva Jänes (1942), Ly Kaalma (1972),
Kristiina Kaasik (1943), Liis Koger (1989), Gennadi Kurlenkov (1954),
Maret Suurmets Kuura (1982), Anna Kõuhkna (1994),
Mati Kütt (1947), Tarrvi Laamann (1973), Laurentsiust (Lauri Sillak,1969), Eneli Luiga (1994), Ene Luik-Mudist (1959), Helle Lõhmus (1962), Anne Moggom (1957), Lilian Mosolainen (1961), Marju Must (1987), Marko Mäetamm (1965), Karl Kristjan Nagel (1977), Ulvi Oro (1971), Tiiu Pallo-Vaik (1941), Anne Parmasto (1952), Per William Petersen (1955), Sirje Petersen (1959),
Lii Pähkel (1969), Saima Randjärv (1954), Tiiu Rebane (1970),
Piret Rohusaar (1961), Mari Roosvalt (1945), Uno Roosvalt (1941),
Rait Rosin (1981), Leho Rubis (1975), Andrus Rõuk (1957),
Toomas Sarapuu (1994), Karin Strohm (1986), Kuzja Zverev (1961),
Karl-Erik Talvet (1991), Tiina Tammetalu (1961), Jane Tiidelepp (1971), Margus Sorge Tiitsmaa (1963), Maris Tuuling (1968).

Jaan Elken, näituse kuraator ja kujundaja.
Kaasa töötasid: Tiiu Rebane (EML), Linda Elken, Riin Pallon (Raplamaa KKK).
Tänud: Eesti Kultuurkapital ja Raplamaa Omavalitsuste Arengufond.

Tule näitusele ainult siis, kui tunned, et oled täiesti terve.
Hoia näitusesaalis mõistlikku vahet teiste külastajatega.
Kanna maski!
Kätedeso on saadaval kohe uksest sisse astudes, soovitame kasutada.

Näitus avatud T-P 15.00-18.00 15.10. kuni 07.11.2021
Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses, Tallinna mnt. 3b, Rapla

Alates 4. maist on Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses avatud Merle Kannuse (s. 1972) personaalnäitus. Näha saab läbilõiget autori viimase 5 aasta loomingust, milles keskse teemana tõuseb esile inimene – nii üksi kui suhetes liigikaaslastega. Väljapanek on üles ehitatud kontrastile üksi- ja koosolemise vahel, samas vaadeldakse ka vabatahtliku ja sunnitud koosolemise erinevust. 

Aja märgina on teemaks sunnitud lahusolek, mis autoril leiab väljundi sõprade portreedes. Üksioleku positiivset poolt avab installatsioon “Hall taevas” ning nende pooluste vahepealne värvigamma mahub autobiograafilistesse pildiseeriatesse “Umbrohi,” “Väikesed konfliktid,” “Eelaeg” ja “Seal, kus kõik naised on tugevad, kõik mehed on ilusad ja kõik lapsed on üle harju keskmise.”

Näitus jääb avatuks 23.maini.
T – P 15.00 – 18.00