2018. aasta välisnäitus tuleb seekord Prantsusmaalt ja esitleb kahe Pariisis elava ja töötava kunstniku personaalprojekte, mis vormuvad RKKK 216-ruutmeetrilises galeriis ühiseks näituseks.
“Pehmetes kontrastides” kohtuvad kahe erineva kunstniku teosed – Christian Prunello nüansitundlikud, tihedalt läbi maalitud, pigem klassikalises tehnikas õlimaalid, sealhulgas seni kunstikeskuses eksponeeritud maalidest suurim – 10 m pikkune teos Kassitapp ja Kaia Kiige eksperimentaalsetes tehnikates maalid, kus on kujundatud materjale ja vorme nii, nagu seda teeb „elu ise“, kasutades maalivahenditeks erinevaid nähtusi ja koostisosi ümbritsevat ruumist – lumesool, vihmavesi, päikesevalgus, värvimullad, savid , tuhk jm.
Elades ja olles kunstnikena nime teinud samas linnas, pärinevad kunstnikud tegelikult väga erinevatest keskkondadest: Kaia Kiik on eestlanna, kes on sündinud Saaremaal. Christian Prunello pärineb aga hoopis kaugemalt – Lõuna-Ameerikast, Argentiinast.
Olles omandanud magistrikraadi filosoofia alal huvitub Kaia Kiik sügavuti teadusest ja selle seostest kaasaegse kunstiga. Tema teosed käsitlevad ning küsitlevad looduse, kultuuri ja inimese omavahelisi suhteid. Autor kasutab orgaanilisi ja mineraalse päritoluga materjale, mida transformeerib ilmastikunähtuste ja teiste loodusjõudude kaasabil. Läbi isikupärase vaatenurga toob Kiik esile kooseksisteerimise erinevaid vorme – äratundmisrõõmust konfliktini, leides erilist inspiratsiooni mimikri fenomenist.
Christian Prunello avab oma loomingu tagapõhja nii: oma maalides otsin ma kohtumise hetke, midagi kujuteldamatut ja võibolla võimatut – nii ma siis ekslen. Vormi seisukohast huvitab mind kompositsioon, mis kokku pandud inimese ja maastiku elementidest; tehisloodus, mis püüab tabada tunnet, värvivärelust, ideaali. Läbi tehnika – õli lõuendil, kaseiin, süsi – otsin ma materjalide / pigmentide algset tähendust, need saavad osaks mu töö sõnumist.
Maalis “Puude mälu” (süsi ja kaseiin puidul) olen püüdnud kirja panna mälestusi, mida ma mäletaksin, kui oleksin puu. Siin on ühendatud puude kujutis, puidust aluspind ja puidust valmistatud süsi, millele neljanda mõõtmena lisandub loomset päritolu, piimast valmistatud kaseiinvalk (ka inimene on tatavasti loom). Nii saavad ühes teoses kokku puidu 3 olekut.
Caput mortuum, “surnud pea”: nii nimetatakse pigmenti, mida olen kasutanud maalides “Võõras maa” ja “Et tuli põleb.” Aine, mida seostatakse Egiptuse muumiate tuhaga*, inspireeris mind oma nime, kaaluka ajaloo ja alkeemiliste seostega.
* Vaidlus selle üle, kas eksisteerib mingit seost mom brum’i ja caput mortuum’i vahel, kestab tänase päevani.
Näitus on avatud 07.04 – 29.04.2018, T – P 15.00 – 18.00
.
