Tähelepanu õpilased, juhendajad ja kunstiõpetajad: Rapla Rotary klubil on kesk ja vanema astme kooliõpilastele välja pakkuda väike võistlus. Tuleb vaid kirjutada lühike lugu (mitte üle ühe lehekülje (A4)) sellest, mis mõtteid/muljeid tekitab üks vabalt valitud maal näituselt. Lugu saata hiljemalt 10. vaabruariks aadressile raplarotary [at] gmail [dot] com. Välja on pandud 3 võrdset auhinda a 20 eurot. Auhinnad saab kätte vabariigi aastapäevaks.

Rapla Rotary klubi kutsub näitusele:
“KUNST ON KODUS”

Ligi 50 pilti Rotary klubi liikmete kodu seintelt on leidnud tee näitusele.
Maalid, akvarellid ja graafika vähemtuntud ja tuntud kunstnikelt nagu Jüri Arrak, Malle Leis, Andrei Jegorov, Olev Soans, Evald Okas, Heitti Polli, Tõnis Laanemaa.

Ruve Schank Rapla Rotary’st kirjeldab näitust “Kunst on kodus”: “Rapla Rotary klubi kutsub üles väärtustama kunsti meie ümber, sealhulgas seda, mis meil kodus seintel või võiks sinna jõuda. Selleks on klubi liikmed toonud aastaid kodus vaid endale ja sõpradele vaadata olnud pildid avalikkusele uudistamiseks. Sisse juhatuseks. (Piltide sisse minek).
Kultuuriuudised on meil ikka viimases järjekorras. Olgu, sport on veel peale seda, aga erisaadete mahu poolest jääb kultuur spordile kindlalt alla. Kultuuri sees aga on kunst kardetavasti omakorda viimaste hulgas – sest ees on muusika, film ja teater. Isegi koorilaul ja rahvatants on eespool. Samas on kunst meie sõnatu saatja paljudes ühiskondlikes hoonetes ja kodudeski. Üks hea pilt võib anda päevaks esimese annuse energiat või stressirohke päeva järel maandada pingeid.
Muidugi on kunst ka elitaarne ja elab oma kunstisisest elu, mis ühelt poolt otsib enda piire ja seda, mille uuega rabada vaatajat või – võib-olla eelkõige – kaasvõistlejaid või kohtunikke-kriitikuid. Teisalt aga on kunst kindlasti tegija ka poliitilis-ideoloogilisel lahinguväljal, kui ühe pilguga saab aru, et on visatud tõsine kinnas. Meelde tuleb Priit Pärna karikatuur „Sitta kah” või Gustave Courbet’ maal „Elu läte”. Teisalt võiks nimetada veel selliseid panoraamseid maale nagu Glazunovi „XX sajand” või „Tuhandeaastane Venemaa” või Pablo Picasso maal „Guernica”. Seda rida võiks lõpmatuseni jätkata, aga vaevalt me oma kodus tahame pidada poliitilist dialoogi või saata teistele pereliikmetele või külalistele kodeeritud sõnumeid.
Kodus tahaksime ikka mõnusat meeleolu ja seda pakuvad nii maastikud, natüürmordid kui aktid, aga mõtiskluseks ja silmaringi avaradamiseks sobivad ka portreed või näiteks Soansi või Kaljo Põllu graafika või näiteks graafiline leht „Sisu ja vorm”.”

Näituse kuraator ja kujundaja Valter Uusberg
Graafiline disain Kati Kerstna

Näituse avamine toimub 15. jaanuaril kell 18.00!
Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses, Tallinna mnt. 3b.

Tule näitusele ainult siis, kui tunned, et oled täiesti terve.
Hoia näitusesaalis mõistlikku vahet teiste külastajatega.
Kanna maski!
Kätedeso on saadaval kohe uksest sisse astudes, soovitame kasutada.

Näitus avatud T-P 15.00-18.00 15.01. kuni 07.02.2021
Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses, Tallinna mnt. 3b, Rapla

Kunst on kodus. Rapla kaasaegse kunsti keskuses. 15.01.-07.02.2021.

Tööde taustaks.

1. Roheline meri 2004 (Kalapüük ei küsi ilma), Kristel Luige (sünd. 1982).
Varahommikune meri, võrkudesse jäi väike kala, mis lõhnas mere järele. Üksik kajakas näitab, kuhu on vaja võrgud panna, sest seal on kala. Meri on üsna aktiivne, aga kui võrgud on pandud, siis tuleb nad välja võtta. Maal on rõhutatult horisontaalne, kuna isa oli ehitaja ja tõi selliseid soome papi piklikke tükke, siis sai lõuend sinna lihtsalt peale tõmmatud.

2. Roosa hetk, Epp-Maria Kokamägi (sünd. 1959).
Epp-Maria on elanud Haapsalus, praegu aga Tõstamaa lähistel Pärnumaal. Ta on ühe kunstnike dünastia keskmine ja produktiivne esindaja, kes on rohkelt tiražeeritud näiteks oma kunstikalendrites. Pastelsed toonid ja tegelasteks tihti inglid või romantilised naised. Siin on kujutatav eriti elegantne, värvid hõrk oranž ja sama hõrk rohekas-sinakas tõstavad seda esile. Kunstnik mängib natuke ka reljeefiga. Pilt on diskreetne, alastus ja kaetus on piiril, millest tekib väike värin. Paljud teised pildid on tal suure-formaadilised, mistõttu kodusse raske paigutada, aga see siin kammerlik ja sobib hästi koju.

3. Jahisaak, natüürmort. Kunstnik teadmata.
Pildid käivad ka käest kätesse. Üha rohkem on kuulda, et keegi on ostnud oma maali „Sõbralt sõbrale” poest. Meil on see ehk eelkõige viimase 10 aasta võimalus, aga paksu kultuurikihiga vana Euroopa maades leiab sealt igasugu pärleid. Brüsseli vanakraami poest ostetud natüürmort pole ehk kuulsaimate autorite pintsli alt tulnud, aga jätkab seda traditsiooni, kus püüd on näidata oma meisterlikkust erinevate materjalide ja ja valguse mängu kujutamisel. Söögitoa seinal aga võib isuäratavalt mõjuda isegi ilma katmata lauata.

4. Suur maastik jõega, 19 saj. lõpp?, kunstnik teadmata.
Maastikumaalil on tohutu traditsioon, olgu Prantsusmaal, Itaalias või Ukrainas ja Venemaal. Panoraamne lainjas maastik, mida ilmestab jäärakuline jõgi võib olla näiteks kuskilt Karpaatide lähedalt. Samas on siia peidetud ka olustik kehvakese küla ja seltskonnaga jõe ääres, kes võivad olla mängivad lapsed või naised pesu loputamas. Detaile on palju, juba iga puu on meistriteos. Maal on vana, augud maalil on hiirte näksitud. Võimalik, et maal pärineb 19. sajandi viimasest veerandist ja kunstnik esindab Vene realistliku maali koolkonda.

5. Tamm väravaga, ofort,18/30, 1994, Tõnis Laanemaa (sünd 1937).
Esimesel pilgul oleks nagu Viiralti tamm kümnekroonise pealt. Aga ei ole. Kuid eks tamm tugevuse ja kestvuse sümbolina on inspireerinud paljusid kunstnikke. Tõnis Laanemaa õppis Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis graafikat. Kuulus 1964.a. loodud kunstirühmitusse ANK ’64. (ANK ehk Andekad Noored Kunstnikud), kuhu kuulusid peale tema Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Malle Leis, Marju Mutsu, Enno Ootsing, Tiiu Pallo-Vaik, Vello Tamm, Aili ja Tõnis Vint.
Tehniliselt on 4 värviga ofort päris keeruline, see tähendab, et on 4 korda pressi alt läbi käinud.

6. Sisu ja vorm, litograafia, 1982, Külliki Järvila (sünd. 1954). https://humalag.wixsite.com/kylliki/graafika
Võib olla pisut kummastav ja natuke vägivaldne looduse suhtes on selline pilt, kus teod oma kodadest lahutatud. Küllap on kunstnikul siin vihje nõukogudeaegsele kunstikriitikale, kus räägiti, et kunst peab olema sisult sotsialistlik ja vormilt võib olla rahvuslik. Enamasti aga tajutakse kunstiteost ikkagi kui tervikut, samuti nagu tigu ja tema koda kuuluvad kokku.

7. Hele ja tume, aquatinta, (14/15), 1973, Evald Okas (1915-2011).
Evald Okase nimi ilmselt suurt sissejuhatust ei vaja. Tema oskused ja virtuoossus sobitusid tema pika elutee erinevatesse ajajärkudesse. Ühelt poolt on ta näiteks üks „Estonia” kontserdisaali poliitilise kitši laadis laemaali teostajaid, teisalt graafikuna teinud lugematuid akti-visandeid ja eks-libriseid. Tema aktid on sensuaalsed ja jõuliselt ürgnaiselikud, aga näojooned on nagu teisejärgulised ja seepräast vaevalt modellid äratuntavad ongi. Võib-olla polnudki tal modelle vaja, sest aktid olid tal nii käe sees, et ta võis neid sirgeldada igale pabertükile või taburetile, mis parajasti ette juhtus. Sellele lehele lisab põnevust allkiri, sest muidu võib pool pildist märkamata jääda. Pilt ise on pärit n.ö. prügihunnikust, kust tähelepanelik mööduja selle üles korjas.

8. Kellamees, graafiline leht, siiditrükk 3/25; 1966, Jüri Arrak (sünd 1936).
Kontakt otse autoriga tekkis mõned aastad tagasi, kui olin abiks Jüri Arraku graafika näitus-müügi korraldamisel Kehtna lossi peeglisaalis. Silma jäänud töid oli palju, eriti köitis pilku see värviline siiditrükk. Ja mitte värvi pärast. See kellamees meenutab veidi kojanarri, kellel oli ainsana õigus kuningakojas tõtt rääkida. Kellamees helistab kella ja räägib tõtt. Kas meie ühiskonnas on võimalik alati tõtt rääkida, kellele see lubatud on, kas seda kuulatakse või tahetakse kuulda . . . . . Arraku maale on kasutatud ansambli Metsatöll albumikujundustes.
Tema jutustav maailm on  paradoksaalne, maalist maali kordub masktegelaskuju, mis kontekstist sõltuvalt saab uue tähenduse.

9. Org, ofort, 49/50, 1966, Jüri Arrak (sünd 1936).
See on Jüri Arraku varasema loomeperioodi töö. Omapärane oru-mäe peegelpildis maastik loob kummalise vaate. Ja taevas hulbivad pilved, mille servades võib aimata tulevasi arrakulikke juuksepahmakaid. Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, lõpetas selle 1966 metallehistöö erialal. Hakkas juba üliõpilasena metallehistöö kõrval viljelema maalikunsti ja graafikat. Kuulus kunstirühmitusse ANK ’64.

10. Üksik puu, sule-joonistus; 1974, Joa Prima (sünd. 1941)

11. Küün, sule-joonistus; 1974, Joa Prima.
Joa Prima on omaniku vanaisa Endel Prima Rootsi emigreerunud venna Tõnu tütar. Ta elab Stockholmi lähistel ja on siiani tegevkunstnik. Tema väikese-formaadilised tööd siinsel näitusel esindavad filigraanset ja väga peent sulejoonestuse taset. Selline vormikindlus sünnitab soovi, sellest kunstnikust rohkem teada ja rohkem töid näha.

12. Meri Ruhnu all, akvarell, guašš, 2000. Pent Blank (sünd.1978)
Tundmatu noore autori noorepõlve töö. Valminud EKA maalipraktika käigus Ruhnus 2000. aasta suvel. Pent lõpetas EKA toote-disainerina.

13. Maastik Järvega, õli, 1960; Tõnis Laanemaa (sünd. 1937).
Tõenäoliselt on tegemist Kuningvere järvega Alatskivil. Maal oli kingitud omaniku vanaisale Endel Primale, kes töötas sellal Alatskivi koolis õpetajana, 50. juubeliks. Maal on olnud kogu aeg kodus seinal ja isegi viimane seinavärv valiti maali järgi.

14. Lähevad reed, Andrei Jegorov, (1878-1954),

15. Maastik jõega, Andrei Jegorov
Jegorov on sündinud Arukülas, oli sündimisest saadik kurt, mis aga ei takistanud tal oma annet välja arendamast. Elas 30 aastat Peterburis (1887-1918), omandas sealses kurtidekoolis kunsti alghariduse ja jätkas õpinguid Peterburi akadeemias, õpetajaks teiste hulgas oli ka Repin. Suhtlemisel kasutas viipekeelt ja kurtus aitas ehk paremini keskenduda maalimisele. Eelkõige on tuntuks saanud oma realistlike maastikupiltidega, kus silma paistab lumevalguse esile toomine talvepiltidel. Paljudel piltidel on ka saanid või reed. Õigusega on ta teeninud mitteametliku talvemaasitke meistri tiitli ja oli ikka näitustel osaline.

16. Pühajärve maastik, õli, Erich Arrak (1925-1997).
Väimelast pärit vanema põlve kunstnik, õppinud Tartu kunstikoolides ja töötanud teatrites dekoraatorina ja muuseumis restauraatorina. Esimene mulje on nagu roheline kümblus. Järvemotiiv kaskedega esiplaanil on edasiantud kindlakäelises laiemas pintslitehnikas. See võte aitab hoiduda detailidesse takerdumast ja tulemuseks ongi lopsakas üldistavalt mõjuv maastikumaal.

17. Maastik kaskedega, õli, kunstnik teadmata.
Ilus kuppelmaastik kuskil Lõuna-Eestis. Maalil puuduks nagu selge aktsent, mis tähelepanu koondaks ja maali korrastaks. Siiski võib esiplaanil leida ühe põneva koha, kus nõlva oranž mõjuvalt järves peegeldub.

18. Kollane, õli, 1986; Ikka Väisanen (sünd. 1960).

19. Sinine, õli; 1986; Ikka Väisanen.
Seda kollast pilti vaadates tuleb meelde kuulus Malevitshi must ruut, mida nagu igaüks võiks maalida. Siin siiski on näha kõva pintslitööd ja kollane mõjub kui ere päike. Pilti tuleb vaadata koos Sinisega ja võib olla on sinisel vastukaaluks kustunud tumeda sinisega maalitud öö ja väravate vahelt paistev kollane kuu. Mõni võib ehk seal näha hoopis veiniklaasi või hoopis midagi muud. Kui pilt annab võimaluse seda erinevalt tõlgendada, siis võib see olla pildi rikkus. Omanik sai pildi nii, et käidi koos Leedus näitusel omaaegse Pedagoogilise Instituudi sõpruskoolis näitusel ja tagasisõidul tekkis autoril tugev janu ja nii vahetaski see kahest maalist koosnev komplekt ühe õllekasti eest omanikku.

20. Aitab sõpra, klišee, Navitrolla (sünd. 1970).

21. Eesti lehm on kõva; klišee, 2004; Navitrolla.

22. Sööme, puhkame ja anname nõu, klišee, 2005; Navitrolla.
Navitrolla on tegelikult Heiki Trolla, sünd 1970, pärit Navi külast Võrumaal, sellest nimigi. Naivistlikus stiilis maalid said kiiresti populaarseks. Muide Wikipeedia artiklis naivismist on Navitrolla Eestist ainukesena tuntumata naivistide nimistus.
Peaaegu iga pildi peal on tal mingi loom, mõnikord on nad üsna hästi ära peidetud, teinekord jälle kuidagi kummalised. Näiteks lehmad võivad olla lausa 14 jala ja kuue udaraga. Võib olla tahaks ta nagu vihjata geneetilise muundamise võimalustele. Aga alati tundub tema piltidel mingi sõnum olevat. Nagu sellelgi pildil, kus elevant paistab aitavat kassi puu otsast alla tulla. Või sellel mäletsevate lehmade pildil, kus allkirjaks on, et söövad, puhkavad ja annavad nõu.

23. Itaalia maastik, Amalfi rannik, õli, kuuekümnendad? A. Testario.
Enne corona-kriisi oli eluootus Itaalias üks kõrgemaid – 83 aastat. See tähendab, et kõrges eas on palju inimesi ja neid siis lahkub päriseks ka palju. Seepärast on vana-kraami turgudel palju müüa igasugu maja-terbeid, sealhulgas kunstiesemeid. Muidugi saab osta ka värskelt tehtud maastikupilte, sest nõudlus nende järele on suur. Kes ei tahaks pärast meeli-ülendavat Itaalia reisi võtta kaasa pisut sinist (azzurro) taevast ja kirkaid värve olgu punastest katustest või moonidest Toscana niitudel. Selline maastik loob koduseinalgi mõnusa romantilise meeleolu ja toob positiivsust päeva või õhtusse, olemata liialt pretensioonikas, et tunda kohustust aru saada, et mida selle pildiga nüüd öelda on tahetud.
Huvitav oli veel see, et maali suurus ja kujutamise tehnika oli hinnas allutatud maalil kujutatud vaate kohale. Mõistagi on tuntumad kohad eriti kallid, näitkes Veneetsia.

24. Talvine talu, õli, Heiti Polli (sünd. 1951).
Heitti Polli abikaasa Helgi Polli on sündinud Raplas, ta on tekstiilikunstnik ja tema kollaaž Pääsuke ehib Vesiroosikooli suurt auditooriumit. Heitti Polli pildil on talv, talumaja, ei paista hingelist, korstnast ei tõuse suitsugi. Võib olla magavad veel aga võib olla on talu mahajäetud, aga võib olla on inimesed küüditatud. Me ei tea seda, aga kõik need võimalused käivad peast läbi. Küllap me tundsime midagi sarnast ka sellel kevadel, kui ümberringi jäi äkki tavatult vaikseks. Igal juhul õhkub pildist karget rahu, pisut soojendab männtüve pruuni ja okaste rohelise pehme kontrast. Jäält peegeldub maja ja maja kõrval olev põõsas.

25. Maastik mere ääres, õli, 1987, Raivi Juks (sünd. 1960).
Sellel pildil on põhjarannik, taamal paistab Tabasalu-Keila tee. Mere ääres maalitakse tavaliselt ikka vaadet mere poole, aga siin merelt maa poole. Pintslikeelest on näha, et maal on tehtud natuurist ühe seansiga, nii umbes paar tundi läks. Maal väljendab autori eripärast käekirja, mis on märgatav ka teistel tema töödel siinsel näitusel.

26. Talvine maastik, õli, Axel Lind (1907-2011) (Taani). https://sv.wikipedia.org/wiki/Axel_Lind
Õppis kõigepealt lauljaks, aga Itaalias laulukoolitusel olles sattus maalima ja jäigi selle juurde. Aga laulu kaudu sattus kunagise kuulsuse Gigli juurde, kes viis ta paavsti juurde, kellega laulis duetti ja maalis pildi nii paavstist kui Giglist. Kummalisel kombel pole kunstnik kuulus omal maal Taanis, küll aga on saanud preemiad Brasiiliast ja Miamist (USA). Oksjonitel müüvad tema pildid hästi, seni on neid olnud ligi 150-l oksjonil. Pilte on tal erinevates galeriides Kanadast Soomeni. Valdavalt on tal meremaalid, aga sekka ka muid maastikke nagu see siin. Vaatamata kohati lausa leegitsevatele värvidele ja rahulikule pruunile, õhkub pildilt ikkagi talve jahedust.

27. Natüürmort kannuga, õli, 1984, Raivi Juks (sünd. 1960).
Pilt on tehtud varasel perioodil ja saatnud omanikku kogu ärikarjääri jooksul tema kirjutuslaua kohal. Maali muudab eriliseks iseäralik kompositsioon. Kann linikuga on paigutatud maali alumisse vasakusse nurka, ülejaanud pind on jäätud tühjaks. Kunstnikule näib see võte sobivat, talle meeldib luua pingestatud suhet suure tühja tausta ja üksiku objekti vahel. Samas tasub märgat kui peente värvinüansidega on hele taust maalitud.

28. Eesti Kolhoosiehitus, graafiline leht, Olev Soans (1925-1995)
Olev Soans on Keilast pärit, aga töötanud näiteks ka Järvakandis joonistusõpetajana. Tuntuks saanud eelkõige oma infograafiliste maakaartidega, mis teostatud elektrograafilise sõeltrüki tehnikas. Imetlusväärne detailirohkus ja uskumatult põhjalik ettevalmistustöö, et seda saavutada. Kunstilisse vormi on valatud õppetunnid Eesti ajaloost, eriti ehituskunstist ja erinevatelt kultuurialadelt, isegi agrikultuurist.
Eesti kolhoosiehitus paistis nõukogude ajal silma sellega, et sai lubada eriprojektide järgi ehitamist ja seepärast on erinevatesse Eestimaa nurkadesse kerkinud tähelepanuväärseid ehitisi. Üks selline on ka Raplas, kunagine Rapla KEK-i kontorihoone (kujult oktaeeder – kaheksa-küljeline tahukas), mis alles ootab oma uut väärilist funktsiooni. Tähelepanelik vaatleja leiab klaasile graveeritud pühendus, mis viitab sellele, et omanik oli omaaegse eesti üliõpilaste ehitusmaleva viimane komandör.

29. Ratsu, puust bareljeef, 1981, Otto Rannamäe (1917-2013).
Autor on Raplast pärit Kanada väliseestlane, käis Eestis 1975.a., kutseline puu-nikerdaja, Torontos hästi tuntud.
Ratsaniku puhul on kujutatud ilmselt ristirüütlit, aga jääb mulje nagu oleks tegu hoogsa positiivse kangelasega, võib olla romantiline lugu rüütlist, kes kappab oma rüütliasju ajama, lehviv keep istme alla laotatud, sest sadulatega oli nagu oli. Taamal paistvad talumajad oleksid aga nagu 19. sajandist, millele viitab näiteks korsten, mis ilmus Eestisse alles 19 sajandil.

30. Ratsanik, puust bareljeef, 1969, Otto Rannamäe.
Hobune on muidugi ilus loom ja siin esitatud lausa kenitlevalt. Uhkelt galopeeriv, kolm jalga korraga õhus, väga korralikult viimistletud. Maalide ja graafika kõrval on tegu küll tarbekunstiga (dekoratiivne puidust seinavaagen), kuid tegu on siiski suurepärase pildiga hobusest, kelle keha elegantne plastika tänu laiemas peitlitehnikas teostatud taustale imelise selgusega välja joonistub.

31. Talvine maastik sillaga, õli; kunstnik teadmata.
Romantiline maastik Ahja jõel, ürgoru lõpp. Värske jää on jõele tekkinud laiemas kohas, kiirema voolu juures vesi veel ruttab. Maja on ootel, korstnast tuleb suitsu, küllap on pirukad ahjus, aknast kumav valgus mõjub soojalt, aga on ehk liiga ere nagu oleks toas ehitud kuusk põlema läinud. Ilus motiiv, küllap palju kasutatud, kujunduslikult on maal diagonaalidega korrastatud, mõjub isegi postkaardilikult, võib olla isegi pisut naivistlikult. Maali tagakülg üllatab sellega, et maalitud on korralikult reklaamiga kirjatud jahukotile.

32. Vabadussõda, graafiline leht, Olev Soans (1925-1995).

33. Eesti kirikud, graafiline leht; Olev Saons

34. Eesti mõisad, graafiline leht; Olev Soans

35. Eesti põllumajandus, graafiline leht; Olev Soans
Soansi peamiseks pärandiks on üle 70 erineva infograafilise kaardi. Kaartide ampluaa ulatub loodusest kuni arhitektuurini, spordist keelteni, maakondadest saarteni. Tõsi, kogu vajalikku eeltööd ei teinud ta üksi, vaid igal kaardil on oma (enamasti üks) peamine koostaja. Kokku oli tema nn. meeskonnas 40 rohkem või vähemtuntud asjatundjat. Kuskil ei ole kirjas Olev Soansi tütar Kerttu, kes juba 14 aastasena hakkas isa abistama ja oli kaartide ainus koloreerija.
Imetlusväärne detailirohkus ja uskumatult põhjalik ettevalmistustöö, et seda saavutada. Kunstilisse vormi on valatud õppetunnid Eesti ajaloost, eriti ehituskunstist ja erinevatelt kultuurialadelt, isegi agrikultuurist.
Vabadussõda, 1989-1992 (771/1500). Lehel on lisaks Vabadussõja käigule ja rinnete liikumisele ära toodud ka kõik Vabadussõja monumendid (neid on üle 150), sealhulgas monument Raplas (asub kirikuaias). Juba nõuka-aja lõpul oli sellise info kujutamine ikkagi natuke julgustükk, eriti arvestades, et Saons oli II Maailmasõjas teeninud Saksa sõjaväes. Eriliste mälestusmärkide hulgas on esile toodud Märjamaa kiriku värav ja Vigala kiriku torn. Kaardilt leiab tähtsamad Vabadussõjaga seotud tegelasi, relvastust ja aumärke.
Klassitsism Eesti arhitektuuris 1770-1840, Söövitus, 6/50, 1989-91. Siin on peamiselt klassitsistlikus stiilis mõisahooned, aga muidugi mõista ka Tartu ülikooli peahoone ja Tartu Raekoda. Rapla maakonnast on pildile pääsenud Hõreda, Kohila ja Raikküla mõisahooned. Veel on pildile mahtunud Kuld Lõvi ja Koeru kõrts, Nõmme kõrtsil on pildile pääsemiseks sambaid ilmselt väheks jäänud.
Sacrarorium Charta Architecturae Estoniae (Eesti kirikud), söövitus, 1977.  Eks kirikudki olid nõukogude ajal tundlik teema. Siiski arhitektuuripärandina käsitlemine oli vähemalt sallitud. Eestis on paarkümmend erinevat konfessiooni ja üle 350 kiriku. Kõik on kirjas ja kaardil märgitud, aga Saons on neist arhitektuuriväärtuslikena üles joonistanud sadakond. Muidugi on siin ka kahe torniga Rapla kirik ja mitu muudki Rapla maakonna kirikut (Juuru, Märjamaa, Vigala, Käru, Vahastu, Hageri, Järvakandi).
Eesti põllumajanduse areng, söövitus, 68/100, 1982-86. Põllumajandus on Eestile väga oluline olnud. Veel enne II maailmasõda oli 2/3 töötajatest hõivatud põllumajanduses ja nõukogude aja lõpuks oli see osakaal veel viiendik, erinevalt praegusest mõnest protsendist. Pildil on kujutatud nii peamised taimekultuurid, loomatõud kui läbi aegade olulised tööriistad. Portreedena on välja toodud põllumajanduse arengut enam mõjutanud tegelased.

36. Jaanituli, akvarell, 1993, Malle Leis, (1940-2017).
Malle Leis, kes on palju olnud seotud Rapla naabermaakonna Pärnuga, kuulub kindlasti selle näituse tuntumate nimede hulka. Akvarell on nõudlik tehnika. Vesivärv jookseb mööda paberit laiali. Sellel pildil on kunstnik aga värvi uskumatult hästi pidama saanud. Kes meist poleks lapsena metsmaasikaid lapsena kõrre otsa ajanud ja see aeg, kui seda teha teha saab, märgib tavaliselt tõelise suve saabumist, kus kõik on lopsakalt roheline. Nagu sellel pildil.

37. Kolhoosimaastik (vaade mõisa aknast), õli, 1967; L. Kolnini? (sünd 1927?).
Pilti vaadates võib igaüks oma mõtted lendu lasta. Pilti kroonib vägev vikerkaar nagu helge tulevik, millele lähenedes ta liigub eest ära. Esiplaanil askeldavad inimesed ja masinad, kõigil käed-jalad tööd täis. Tagaplaan on kuidagi sünge. Päris ees aga on punane kolmnurk, mis võib olla mõisakna karniis, et siis vaade mõisaaknast kolhoosiaegsele idüllile.

38. Linn, õli, 1978?, Jaak Ilover (1942-2014).
Pärnust pärit Jaak Ilover oli Rapla Keskkoolis käsitöö-õpetaja kaheksakümnendatel. Poiste töö-õpetuse maja asus eraldi (praegu on seal kauplus Riigigümnaasiumi ees), seepärast oli seal üsna omaette olemine ja sai oma töid omatahtsi korraldada. Mõnikord kutsus ta sinna kokku kõik need vähesed meesõpetajad, parooliks oli, et saabus paksu vineeri.
Ei tea, kas Ilover maalis ka tundide ajal või hoopis õhtusel või öisel ajal, igal juhul pilte tal oli ja neid sai ka osta. Võib olla ostis ta saadud raha eest paksu vineeri.
Aga pildid on tal väga jõulised. See linnamaastik meenutab väga ühte itaallasest sürrealismi klassikut Georgio Chiricot, kes on meelde jäänud inimtühjade ja kõhedust tekitavate linnatänavatega. Iloveri linnatänav on sama tühi ja tontlik, aga sedavõrd värviline, et annab hoopis aktiivsusimpulsi ja rõõmustab oma värvipeoga.

39. Sügisene maastik, õli, 1970, Priidu Aavik, (1903-1991).
Priidu Aavik oli viimane pallaslane, kes Pariisi loomingulisse komandeeringusse pääses. Sealt siis ka see energiline impressionism, mis on kord jõulisemalt ja pealiskaudsemalt, kord rohkem läbimaalitult teda kogu loome-aja saatma jäi. Päris mitu pilti on tal tehtud oma kodumaja ateljee aknast Pirita jõe kõrgelt kaldalt peaeguse Iru silla lähedalt. Seal oli kõrgel kaldal terve rida kunstnike individuaale, krundid saadud viiekümnendate lõpul. Aga vaadet ateljee aknast on Priidu Aavik maalinud nii kevadel, suvel, sügisel kui talvel, nii et selleks saaks kokku panna ühe korraliku seeria pealkirja „Aasta-ajad Pirita jõe kaldal”. Sügisene pilt mahedate pastelsete pruunide toonidega teeb rahulikuks vaatamata rahutule pintlikeelele

40. Daam punases, õli, 1978, Aleksander Kokin (sünd. 1947).
Kunstnik on sündinud Güstrowis Saksamaal, õppis Surikovi nimelises kunstiinstituudis Moskvas. Meelsuse pärast jälitamise eest põgenes Eestisse, kus oli seotud ERSP-ga ja tuntud kui Sander Siss. Siingi oli ta jälgimise alla, mistõttu lahkus hiljem Saksamaale.
Pilt on maalitud Moskvas ja kujutab kunstniku hilisemat abikaasat. Maalist paistab pinget ja kunstnik on ennast asetanud juba väljapoole nagu aimates hilisemat lahkuminekut. Keskaegsed võlvid nagu viitaksid Tallinnale, kuhu abikaasad Moskvast hiljem emigreerusidki. Maalis on palju sümboolikat, nagu hüatsint – ettenägemise sümbol – mehe käes, üksik hele täht tulevikku näitamas, mis kõik kokku annab tugeva sisenduse ja vaevalt, et kedagi külmaks jätab.

41. Põhjarannik Tabasalust edasi, õli, 1999?, Jan Tammik (sünd. 1970).
Jan Tammik on pärit Rakverest, kunstihariduse omandas Tartu Kunstikoolis. On osalenud paljudel näitustel lisaks Eestile ka Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Prantsusmaal. Portreid on tellitud, aga neid ta ei tee: „Liiga pretensioonikas. Sibulal on ükskõik, kuidas ta on maalitud. Ei pea originaaliga üks-ühele sarnanema. Merega samamoodi. Paari tunni pärast on ta juba teist nägu. Inimese maalimine on kõige väsitavam tegevus üldse.“
Kunstnik on harrastanud avamerepurjetamist, tuli 2003. ja 2004. aastal avamerepurjetamises (Muhu väina regatil) Eesti meistriks. Jan Tammiku isa on maalikunstnik Rein Tammik, kes elab praegu Prantsusmaal.

42. Metsajõgi, õli, 1970, Ilmar Kimm (1920-2011).
Peterburis sündinud vanema põlve kunstniku õlimaal tärkavast kevadest metsaveerel. Kui panna silmad kinni ja tõmmata sõõrmetega sõõm õhku, võib tunda toomingaõite lõhna. Ilmar Kimm lõpetas Ilja Repini nimelise kunstiinstituudi maali alal 1948. aastal. Oli 1948–51 Tartu Riikliku Kunstiinstituudi ja 1952–88 Tallinnas ERKI õppejõud. 1983–1988 oli ta konsultantprofessor.

43. Tõld; õli, ca 1900; Kunstnik teadmata.
See maal võistleb kindlasti näituse vanima maali tiitlile. Dateeringut pole, aga võib arvata, et pärit 19./20. sajandi vahetuse ajast. Väheoluline pole ka raam, mis sai põhjalikult restaureeritud küll kipsist mummude küll liimile raputatud liivaga, mis siis üle sai kullatud. Eks oli veel mõisaaeg ja ilu oli ikka pigem mõisaga seotud. Väga suur vahe oli ka sõidukites, tõllad olid ikka kuningatel ja krahvidel. Pildil on täismäng, kutsar ees ja teener taga, härra tuli võib olla rongi pealt. Taamal paistab klassitsistlik mõis koos võimsate puudega vana pargi ja tiigiga, see võib olla näiteks Rutikvere või Riisipere mõis, äkki keegi vaatajaist teab täpselt?

44. Vaade Soome, õli, 1984, Raivi Juks (sünd. 1960).
See akt on tegelikult tellimustöö, keegi tellis, kunstnik tegi valmis, andis ära, aga toodi tagasi, sest seal kodus on noored tüdrukud ja töö tundus nende jaoks liiga akt. Kunstiliselt on huvitav, kuidas peaaegu tühjalt foonilt maheda kontrastina esilekerkiv selge figuur annab pildile tugeva toonuse.

45. Poliitik ja jahimees, õli, 2018, Avo Päädam (sünd. 1953).
Avo Päädam on tuntud Maanteeameti Rapla büroo juhatajana, aga vähemalt sama tuntud oma maalidega, eriti pärast 2018.a. Rapla kaasaegse kunsti keskuses toimunud isiknäitust „Inimesi minu ümber“
Sellel pildil on poliitik ja jahimees. Otsustav pilk, vaatab kindlalt vaatajasse. Pilgu näol on tegemist maali ilmselt kõige aktiivsema kujundiga, temaatiliselt sobib selline nii poliitikule kui jahimehele. Küllap on kunstnik foto pealt vaadanud, aga teinud fotod ületades sellest jõulise maali. Tasub märgate värvide kasutust. Figuuri kuue rohelus ja tausta kirsipunase heleduse erinevad toonid annavad maalile hea tasakaalu värvuste mõttes ning sellest õhkuv kindlustunne on iseloomulik ka maalitud persoonile.

46. Vanaema portree, õli, 1980?, Raivi Juks (sünd. 1960).
Noore põlve töö. Vanaema juurde võis minna ükskõik, mis kell, ikka oli kohe laud kaetud, vähemalt praemuna ja sink oli ikka. Ükskord pani kunstnik vanaema lihtsalt sinna juurde istuma ja maalis ära. Tulemuseks on kaks ühes: ühelt poolt portree, teiselt poolt natüürmort praemuna ja singiga.

47. Päikeseloojang merel“, õli, ca 2004, Pent Blank (sünd. 1979).
Tundmatu noore autori noorepõlve töö. Maalitud 2004-nda aasta paiku. Päikeseloojangud on noort meest inspireerinud pidevalt. Ka täna veel. Erinevaid loojanguteemalisi pilte ja fotosid on Pendi kollektsioonis väga palju.

48. Meri Valgeranna lähistel, akrüül lõuendil, 2020. Mia Blank (sünd. 2006).
Veel täiesti tundmatu noore (13-aastase) autori akrüülmaal. Maalitud otse mererannal läinud suvel Pärnumaal Antropovi villa juures. Vesi rannas oli sel päeval sinivetikast roheline, täiesti paks kohe. Värvide segamiseks tuli võtta pudelist kaasavõetud limonaadi. Aga ujuda sai ikka ka, rannast kaugemal oli vetikaid vähem.

49. Kirikutornid paistavad, akvarell, 1982, Ermi Littover (1921-2015).
Ermi Littover, pärit Haimre vallast, oli kauaaegne ametnik Rapla maakonna juhtivates asutuste. Kunsti on õppinud Tartu kunstimuuseumi kaugõppekursustel. Tema karikatuure ja sarže avaldati kohalikes ajalehtedes. Valmistanud üle 300 eksliibrise, veel tegi ta akvarelli, graafikat, õlimaali, vasekohrutust, puulõiget ja isegi skulptuuri.
See lahe ja õhuline akvarell meenutab kõigile, kes Raplasse Tallinna poolt tulevad, seda linnale lähenemise tunnet, kui kirikutornid juba paistma hakkavad. Klassikaline nagu õpikust perspektiiv, fookuses Rapla kiriku kaksiktornid, Rapla üks peamisi sümboleid, mõjub ahvatlevalt, kutsuvalt, aga samas ka ülevalt. Kirik paistab väga hästi välja, praegu on puud suureks kasvanud ja sellist vaadet enam ei näe. See viitab sellele, et pilt on tehtud millalgi 1970-ndatel.

50. Rapla kirik, akvarell; 2002. H. Heinla?
Talvine hõrk vaade Rapla kirikule. Meisterlik akvarellmaal, õhuline ja läbipaistev. Esmapilgul tundub üksikasjadeni detailne kuid lähemal vaatlemisel selgub, et markeeritud on vaid kõige olulisem. Selliselt mõne konkreetse objekti kujutamine nõuab meisterlikkust ja tehnika (antud juhul akvarelli) laitmatut valdamist.
Rapla kirik on Rapla peamisi sümboleid, väga väärikas ehitis, mille püstitamisest möödub tänavu 120 aastat. On üks kolmest kahe torniga kirikust Eestis (Kaarli kiriku ja Rakvere kiriku kõrval. Viimane jäi küll lõpuni valmis ehitamata ja oli vahepeal kasutusel võimlana, võib olla saab temast kunagi Arvo Pärdi keskus II).

51. Vanad veinid, õli, 2010, kaasaegne Leedu kunstnik.
Rahvusvahelise suhtluse edendamiseks korraldati vanalinna päevade aegu laatasid, kus müüdi ka kunsti. Üks Leedu kunstnik jäi silma oma värvirõõmsate maastikumaalidega, aga oli ka üks natüürmort, mis sobib hästi söögisaali või veinikeldrisse. Võib olla heledas valguses tundub mõni asi lõpuni viimistlemata, aga hämaras veinisaalis on kõik igati omal kohal.

52. Lilleturg Nizzas, õli, 1908. Kunstnik teadmata.
Vanalinna südames asuv Marché aux Fleurs ehk Cours Saleya lilleturg on Nizza kõige kuulsam ja kaunim turg. Sellel turul, mis avatakse iga päev kell 6 hommikul, välja arvatud esmaspäev, leiab igasuguseid lilli, köögivilju, vürtse ja natuke suveniire. Pilt on maalitud 1908 ja sel ajal ei olnud turuplats veel maju täis ehitatud. Omanik ostis maali ühest Ahvenamaa antiigipoest , autor on jäänud veel saladuseks.