Raplamaa Kaasaegse Kunsti keskuses avatakse reedel, 25. oktoobril kell 18.00 maalinäitus „Tundmatuil vetel“,
mille keskmes on vee sümboolika emotsionaalsete seisundite peegeldajana ning sukeldumine nende pealispinna alla, alateadvuse süvahoovustesse. Näitusel osaleb üheksa kaasaegset kunstnikku, kes igaüks oma nurga alt näituse teemadele lähenevad.
mille keskmes on vee sümboolika emotsionaalsete seisundite peegeldajana ning sukeldumine nende pealispinna alla, alateadvuse süvahoovustesse. Näitusel osaleb üheksa kaasaegset kunstnikku, kes igaüks oma nurga alt näituse teemadele lähenevad.
Näitusel olevates maalides on tunda lummust – õrna balansseerimist ilu ja painajalikkuse vahel, juhtides vaataja läbi pintslitõmmete maailma, kus kujundid ja tähendused taasilmuvad aina uutes vormides, kandes endas sümbolite ja varjatud alltekstide kihte. Näiteks unenägudes sümboliseerib rahulik veepind tundeelu tasakaalu ja tormine meri ärevust, jää apaatsust ja vihm puhastumist. Maalikunstis võib vesi võtta teisigi, väliselt kujult sarnaseid vorme, samal ajal kui selle vormi otsingud ehk maaliprotsess ise võib võrduda rändamise ja uitamisega hingemaastikel ja tundeväljadel.
Näituse ülesehitus on jagatud neljaks ruumiks – „Ajaloo kihistused“, „Alateadvuses pööreldes“, „Tulevik tuleb homme“ ja „Kaugetel vetel”–, millele lisanduvad täiendavad sopistused. Nii käiakse läbi retk minevikku, inimeseks olemise teekond ja alateadvuse keerdkäigud, apokalüptilised meeleolud ja tulevikuutoopiad, kauged rännakud ja maailma peegeldused, aga ka vesi selles tähenduses, et see on meie üks peamisi koostisosi moodustades kaks kolmandikku inimese kehamassist.
Riin Palloni maalid loovad pingelisi atmosfääre, kus vaataja satub justkui peadpööritavasse seisundisse – tasakaalu otsides, kuid alati veidi komistades. Tema teosed on visuaalsed simulaakrumid, kus tegelikkus ja illusioon põimuvad, andes ruumi uutele reaalsustele, mis pidevalt ilmuvad ja kaovad. Manfred Dubov suhestub tema kui kuraatori lähtekohaga aga läbi positsiooni, et maal peegeldab individuaalset ja kollektiivset elu, näiteks genotsiidi või pandeemiajärgset pingelangust.
Eleriin Ello looming lähtub loodusmotiividest ning valguse-varju olekutest ja varjunditest viisil, et isegi meteoriitsed kivikamakad tema maalidel näivad õrnad ja tundelised. Marta Stratskas vastandub talle mõtteliselt psühholoogiliste portreede ja sürreaalsete figuuridega värviküllases sarjas, mis tegeleb perekondliku kokkukuuluvustunde ja armastusega.
Leho Rubise figuurid on seevastu üksikud ja eraldiseisvad ning koloriidiltki vaoshoitumad, kõneldes teadvusest ja tajuväljast, siseilma poeesiast ja peegeldustest, udumaastikest ja pimedusest päeva ajal. Ka Jenny Grönholmi maalidest ei õhku valgust, vaid kõigest kõikehõlmavat kuma, mille taustal figuurid kordamööda kerkivad esile ja kaovad – sümboolne eneseotsingu ring.
Miina Barrera Pinochet’ sümboolika omakorda võrdleb raiesmikku inimhinge keerukusesega, võõral maastikul juurdumist puhastusprotsessiga, atmosfääri sotsiaalsete suhetega. Kalli Kalde käsitleb veetemaatikat ehk näitusekunstnikest kõige otsesemalt kujutades inimfiguure koos veeloomade ja -lindudega ja seda suure sinise kõikvõimalikes varjundites.
Lõpetuseks väljub Maria-Kristiina Ulas aga maali ootuspärasest standardist ehk ruudukujulisest lõuendist seinal. Näiteks tema naerva Buddha kujuliseks freesitud vineerfiguur tegeleb pehme vohava inimvormi, enesehoolde, uue elu sünni ja ideede genereerimise küsimustega.
Kuraatorid: Riin Pallon ja Triinu Soikmets
Plakat: Indrek Tuuga/Adograaf
uurima tähenduste olemasolu ka seletamatus maailmas. Kas sõna visuaalne vorm saab selle mõju muuta, kas pole luule rohkem hoopis tajude, kui sõnade kunst ning mida ütlevad koopajoonisedmeile üha enam digitaliseeruvas maailmas? Need on mõned küsimustest, mida “Kirikujuga” enesele saab esitada. Lisaks teostele endile saab ka vaadata briti visuaalkunstniku David Spittle’i lühifilmi näituse valmimisest ja selle ajenditest.
