Tunnustatud klaasikunstniku tiitliga vast pärjatud Sofi Aršas avab laupäeval 8. veebruaril  kell 16.00 Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses oma personaalnäituse “ Näha läbi udu”.

“Videvikus sõites varjab vaatevälja ühtäkki udu, vähendad kiirust, lülitad sisse udutuled, kuid nähtavus ei parane. Vaimusilmas tekivad ohustsenaariumid, mis sind tee peal tabada võivad – kokkupõrge mõne looma, inimese või tundmatuga, äkiline kurv või vesiliug. Su meeled on kontsentreeritud vaid vajadusele näha läbi udu.”  Aršase sõnul kogeme igapäevaselt sarnaseid olukordi ülekantud tähenduses. Teadmatus homse ees, suutmatus või vajadus mõista teisi, tihe meediaudu – need on vaid mõningad näited sellest, kuidas me kulgeme eluteel valgustamaks tulevikku udutuledega.
Aršas püüab oma näitusel näidata väljavõtteid olukordadest, kus ta keskendub tahtele teravamalt ja kaugemale näha. Ta vaatleb kogemusi, mis vaid piiratud vaateväljaga oludes visioone ja meelepetteid võivad tekitada. Vahel need meelepetted ja visioonid on huvipakkuvamad kui elu ise. Vahel võivad enda poolt konstrueeritud udused segajad luua reealsusega hoopis intrigeerivamaid kooslusi, millesse takerdumine võib luua eriskummalisemaid vaatevälju.

Sofi Aršas on visuaalkunstnik, kelle peamisteks väljendusvahenditeks on klaas, video, foto ja installatiivsed vahendid. 2024. aastal pälvis Sofi 2022 – 23 a. tunnustatud klaasikunstniku aunimetuse. Oma loomeprotsessi kohta on ta öelnud: “Selleks, et mahutada ühte objekti kogu vajalik informatsioon, on asendamatuteks komponentideks klaas ja valgus, mis optiliste omaduste tõttu võimaldavad kujutada samaaegselt mitut motiivi – mõtet, emotsiooni, mälupilti ja kohta, põimides need läbikumavad kihid üheks tähendusruumiks.”

Sofi on lõpetanud Tallinna Kunstiülikooli (praegune Eesti Kunstiakadeemia) klaasikunsti eriala 1992 aastal. Ta on osalenud arvukatel näitustel Eestis ja välismaal alates 1994. aastast. Kureerinud mitmeid klaasikunstinäituseid. On Eesti Kunstnike Liidu liige alates 2007 aastast ning aastatel 2013–2017 juhatanud Eesti Klaasikunstnike Ühendust. Aastatel 1994-2018 Tallinna Ülikoolis klaasikunsti lektor. Alates 2018 aastast tegutseb oma stuudios https://stuudiomustvalge.eu/ ja on õpetaja Tallinna unstikoolis. Aršase töid omavad Tallinna Linnamuuseum ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum.
Kõik on oodatud näituse avamisele laupäeval, 8. veebruaril, kell 16:00, Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskusesse!

Tallinna mnt 3b, Rapla. https://raplakunst.eu/?lang=et
Keskus on avatud näituste ajal:
teisipäevast reedeni kell 15.00 – 18.00,
laupäeval ja pühapäeval 12.00 – 15.00. Esmaspäeval suletud
Näitus on avatud kuni 2. märtsini, 2025.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Kontaktid: Sofi Aršas 56957052; sofiarchas [at] gmail [dot] com
Kairi Orgusaat: kairi [dot] orgusaar [at] mail [dot] ee

MATTI TAPIO VAINIO personaalnäitus „Mänguväljak“

Näituse avamine on laupäeval 8. märtsil kell 11.30.
Näitus on avatud 09.03. – 30.03. 2025,
T – R kell 15.00 – 18.00, L ja P kell 12.00 – 15.00
Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses, Tallinna mnt. 3b, Rapla

Näitus kuulub NÖFF-i programmi. Seitsmes Naiste Ööde Filmifestival toimub 7.- 9. märtsil 2025 a. Raplas ja Märjamaal. Läbivaks teemaks on NAINE ja MEES.

Näitusel „Mänguväljak“ on eksponeeritud õlimaalid, graafikad ja suured mustvalged mõttelabürindi taolised joonistused. Teosed käsitlevad laiahaardeliselt teemasid, mis keskenduvad inimese uurimisele ja suhestumisele ümbritseva maailmaga.
Kunstiteosed väljendavad inimeste isiklike ja ühiskondlike identiteetide vahelist dünaamikat ning nende mõju ümbritsevale maailmale. Näitusel esitletud teoste kaudu uurib kunstnik, kuidas mehe ja naise rollid ning identiteedid põimuvad meie igapäevaelu “mänguväljakutel”, peegeldades soove ja hirme, paindlikust, püüdlusi, väljakutseid ja suhteid. Kui käsitleda elu mänguväljakuna, kus meie tegevused ja valikud mõjutavad üksteist ja meid ümbritsevat keskkonda, saame paremini mõista, et iga kunstiteos või inimtegu on osa suuremast mängust, milles igal ühel on oma roll ja mõju.
Kaunite kunstide abil on võimalik väljendada inimese käitumise nii konkreetseid kui ka nähtamatuid protsesse. Samal ajal avaneb kunstis võimalus simuleerida erinevaid stsenaariume, mis võiksid potentsiaalselt aset leida. Me kõik otsime tuhande võimaluse hulgast enda jaoks sobivaimaid viise, kuidas maailmas eksisteerida.

Matti Tapio Vainio, s. 1978 on Soomest pärit vabakutseline kunstnik ja aastast 2021 Viimsi Kunstikooli direktor.
Vainio on omandanud kaunite kunstide magistrikraadi Aalto Ülikoolis ning elab ja töötab Eestis. Tema peamiseks meediumiks on joonistus, maal, graafika ja performance. Ta on osalenud näitustel Eestis, Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Suurbritannias. Tema loomingus loodav ruum uurib igapäevaelu fenomeni ja üksikisiku võimalusi ühiskondlikes tingimustes, kunsti näeb ta võimalusena praktiseerida meditatiivset ja filosoofilist mõtlemist.

Näitus on avatud 23.11. – 15.12. 2024, T – R kell 15.00 – 18.00 , L ja P kell 12.00 – 15.00 Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses, Tallinna mnt. 3b, Rapla

Näitusel osalevad kunstnikud:

Helena Tuudelepp Eesti,

Anna Steinhäusler Austria

Margit Terasmees Eesti

Näitusel kujuneb uus, materjalide häälestamise teel loodud maastik. Habrast  ja hetkelist mõõdet kannab õrn ja õhuline  pabersavi, millele vastandub puudega köetavas ahjus kõrgel temperatuuril põletatud keraamiliste objektide maine karmus, maalilisus ja  igavikulisus. Nagu loojatena otsime oma tugevust ja tunnistame haprust, kulgevad ka   materjalid  ühest seisundist teise, tunnistades looduse rütmide ülemvõimu.

Erinevates vaadetes loovad dünaamikat nii otsesed kui tunnetuslikud vihjed figuratiivsusele: siia on keegi jätnud oma peegeldused, siit ei puudu  ka pikad pausid, vaikus ja traagilisus.

See uus maastik on poeetiline ja komponeeritud koht, mille järele igatseme ja kuhu sooviksime põgeneda, mille osaks tahaksime saada.

Helena Tuudelepp on lõpetanud 2018. a. EKA keraamikaosakonna magistratuuri. Ta on Eesti Keraamikute Liidu liige, osalenud erinevatel rühma- ja isikunäitustel alates 2015. aastast. Teda on tunnustatud 2016 Eesti Kunstiakadeemia Keraamika osakonna Ilmar Palmi nimeline preemiaga, samuti 2018 Noore tarbekunstniku preemiaga TASE18 lõputööde näitusetöö eest.

Helena meelismaterjaliks on pabersavi, mille kaudu ta jälgib materjali transformatsiooni, selle dünaamikat kuivamisprotsessis ning unikaalsete vormide ja detailide kujunemist. Pabersavist töid ta ei põleta ning taaskasutab materjali järgmiste tööde juures.

Anna Steinhäusler on Austria kunstnik, kes tegeleb maali, keraamika ja restaureerimisega. Lisaks Viini rakenduskunstiülikooli maalikunsti eriala lõpetamisele õppis ta aasta aega Inglismaal Newcastle’i ülikooli kunstiosakonnas. Ta on eksponeerinud oma maale ja skulptuure riiklikel ja rahvusvahelistel üksik- ja grupinäitustel, kunstimessidel ja kollektsioonides. Tema soov töötada ka maalikunstnikuna keraamika valdkonnas süvenes läbi osalemise keraamika puupõletuses. Selle  tehnikaga tutvus ta esmakordselt 2017. aastal, osaledes Kohila sümpoosionil Eestis. Sellele järgnesid täiendkoolitused rahvusvahelistes keraamikakeskustes nagu Guldagergaard Taanis, kaasaegse keraamika keskus La Borne’is Prantsusmaal ja rahvusvaheline keraamikastuudio Kecskemetis Ungaris. Anna figuratiivseid kunstiteoseid iseloomustab otsus kujutada asju seotud viisil. Üksikute inimeste asemel kujutab ta näiteks suhete võrgustikke. Ta peab puupõletuse meediumit oluliseks osaks oma kunstis, et äratada taas huvi looduse ja elu vastu suhetes.

Margit Terasmees on disainer ja keraamik, lõpetanud Tartu Kunstikooli tekstiilikunsti eriala ja EKA disainiosakonna, BA. Eesti Keraamikute Liidu liige. Ta on osalenud erinevatel rühmanäitustel alates 2015. aastast nii oma joonistuste kui keraamiliste vormidega. Margit  on täiendanud oma teadmisi Rahvusvahelistes Keraamikakeskustes Guldagergaardis, Taanis ja Ketsckemetis, Ungaris, samuti Mallusjoel Kuu Klaasi-ja Keraamikakeskuses, Soomes. 2024. aastal osales rahvusvahelisel puupõletuse teemalisel sümpoosionil Kohilas.

Margit on spetsialiseerunud puudega köetavates ahjudes peamiselt funktsionaalse keraamika aga ka skulpturaalsete vormide loomisele. Oluline osa tema loomingus on pika põletuse jooksul puuahjus toimuva  tule ja tuha koostöö juhtimine, materjali väärindamine ning häälestamine. Ta on pühendunud erinevate puupõletuseks sobivate masside ja glasuuride katsetamisele ja välja töötamisele ning viib läbi kunstnike põletusi erinevates puuahjudes Eestis. 2019. aastal pani aluse isiklikule puupõletusahjule Linnaalustel, Raplamaal.

Näitusel kasutatud materjalid ja tehnikad:

 Pabersavi

Helena Tuudelepp: Minu näitusetööde valmimisel enamjaolt kasutatud materjal – pabersavi -põletusprotsessi ei läbi, detailid jäävad etappi mis võimaldavad materjali ümber töödelda ja taaskasutada. Oma töödes suunan fookuse etappidele, mis leiavad aset materjali kuivamisest kuni algmassiga taasühinemiseni.

Sulandumine, kohanemine, paus, lahustumine – etapid, mis loomingulises protsessis moodustavad liikumise, mida nimetaksin omamoodi materjali siirderiituseks – kulgemine ühest seisundist teise. Kui massist eraldub osa, millest moodustub detail, siis lahkumine massist ei ole lõplik vaid ainult vahepealne faas. Detaili lahustumisel massi sulandub detail oma algolekusse tagasi ning annab võimaluse uue väljundi loomisele. Töö ja suhtlus materjali/iseendaga – otsides tugevust, tunnistades haprust, katsed leida tasakaalupunkt – jätkuv rändamine materjali- ja hingemaastikel.

Keraamika puupõletus

Margit Terasmees: keraamika puupõletus on iidne tule taltsutamise kunst, mis kätkeb endas nii müstikat ja salapära kui koostööd loodusjõududega.

Puudega köetavas ahjus tekib hapnikuvaene atmosfäär, mis suheldes keraamilises massis ja glasuurides olevate metallioksiididega toob välja materjali erilise algupärase olemuse. Põletatud pind on nagu 3-mõõtmeline lõuend, mida on maalinud ahjus voolav tuli ja lendav tuhk.

Selle tehnika ehedus puudutab loojat sügavalt ning kohalolekus võib tunnetada iseenda tühisust, sest mitte kõik esemed ei tule ahjust välja võitjatena.

Anna Steinhäusler: Keraamika puupõletuse abil astuvad inimesed dialoogi loodusega. Ahju köetakse puiduga ning pikk leek viib tekkiva puutuha läbi ahju puudutades oma teel vastuvõtlikke savikehi. Pika põletuse jooksul  koguneb tuhk skulptuuridele nagu pidevalt mahasadav lumi. Tugevas kuumuses reageerib tuhk saviga ja savikehadele kasvab polükroomne klaasnahk. Neid toone loovad  värvivad metallioksiidid, mida puud saavad maapinnast. Põletuse lõpus saab keraamika osaks loodusest. Keraamika on oma keeruliste pindadega, mida saab pidevalt uuesti avastada on elu tunnistajaks, mis avaldub oma mitmekesisuses ja areneb suhetes.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Anna Steinhäusler www.annasteinhaeusler.com
Helena Tuudelepp www.helenatuudelepp.com
Margit Terasmees