Stsenograafia kui hetkeline sündmus, mitte valmis ruum. Kangad, grafoprojektorid, juhuslikud või teadlikult valitud esemed ning külastajate kehad moodustavad pidevalt muutuva kujutise. Külastaja ei vaata ainult installatsiooni, vaid ta muutub ise selle osaks ja ka stsenograafiks.

Paari liigutusega saab luua terve maailma. Grafoprojektori pinnale asetatud klaasitükk, pits, kile, taim, käsi, niit või sulg võivad projitseerituna seinale muutuda täiesti millekski muuks. Väikestest objektidest tekib monumentaalseid võimalusi luua uusi ruume ja keskkondi.

Tavaliselt näeb publik laval valmis stsenograafiat. Nad ei näe neid tuhandeid valikuid, katsetusi ja juhuseid, mille kaudu ruum sünnib.

Installatsioon annab inimesele võimaluse olla korraga publik, lavastaja, stsenograaf ja näitleja. Ta liigutab eset millimeetri võrra ja ruum muutub. Ta astub valguse ette ja temast saab kujutis. Ta tõmbab kangast ja tekib maastik. Ta paneb kaks asja kokku ja sünnib lugu.

See eksperiment räägib teatri ühest fundamentaalsest alustalast – kui vähe on tegelikult vaja, et tööle hakkaks kujutlusvõime.