Pärt Uusberg / Kairi Orgusaar

Olete oodatud näituse avamisele ja muusikateose elavale ettekandele laupäeval, 21. novembril kell 16.00.

Näitus “Vaikuse maastikud” avaneb hingedeajal ja on pühendatud vaikusele ja valgusele. Näitusel kogeb vaataja spetsiifilist meditatiivset ruumi, mille loovad üheskoos kunstnik ja helilooja, kasutades heli, vaikust, valgust ja vormi. Näitus seob omavahel muusika, valgusinstallatsioonid ja klaasskulptuurid, mis kõik on vaataja ning kuulaja ees esmakordselt, loodud spetsiaalselt selleks näituseks. Pärt Uusbergi heliteoses kõlavad salmid Rabindranath Tagore luulest.

Kairi Orgusaare klaasskulptuurid ja installatsioonid tekitavad ruumi valgusmängu, milles on fragmente ööliblikaid meenutavatest olenditest ja hapraid abstraktseid struktuure. Valguse aeglane meditatiivne liikumine on kooskõlas heliteosega, milleks on Pärt Uusbergi loodud vokaal-instrumentaalne ruumiline meditatsioon. Näituse ajal kõlab salvestatud teos ruumilisena neljas nurgas asuvatest kõlaritest

Näituse avamisel toimub muusikateose elav ettekanne autori dirigeerimisel.

Lauljad: Eliis Olman, Merilin Järve, Maris Matskin, Tanel Nurk, Karl Juhkami
Pillimängijad: Tiit Joamets (löökpillid), Joosep Ahun (vioola), Ruslan Petrov (tšello), Kadri Kukk (kontrabass), Triin Ustav (flüügelhorn)

Graafiline disain: Kati Kerstna
Näituse kujundus ja valgustamine: Kati Kerstna
Näituse tehnilised lahendused: Erki Kannus
Helisalvestus ja montaaž: Sten-Olle Moldau
Muusika tehniline lahendus: Sten Saarits

Salvestusel esitasid teose:

Lauljad: Sirlen Rekkor, Merilin Järve Maris Matskin, Tanel Nurk, Karl Juhkami.
Pillimängijad: Tiit Joamets (löökpillid), Joosep Ahun (vioola), Ruslan Petrov (tšello), Regina Udod (kontrabass), Neeme Ots (flüügelhorn).
Dirigent: Pärt Uusberg.

Pärt Uusberg:

Koostöö mõte klaasikunstnik Kairi Orgusaarega ulatub juba hea mitme aasta tagusesse aega. Nimelt oleme ikka ja jälle omavahel jutustama jäänud, kui olen erinevatel põhjustel külastanud Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskust. Meie üks ühine jututeema on alati olnud selle keskuse saal, milles olen tajunud heliloojana midagi väga inspireerivat; nimelt just selle saali mingisuguses lihtsuses ja sellest peegelduvas rahus. Kuna mind on heliloojana aastaid huvitanud vaikuse ja heli tundlik omavaheline seos ja olen kirjutanud tänaseks päevaks isegi kolm pisut suuremat vormi just sellele nähtusele fokuseerides (“…ka üleval on külm…”, “Te parem kuulake kuis vaikus laulab” ja “Sina oled rahu rahusas”), siis kuidagi Kairiga vesteldes jõudsime alati mõtteni, et mis oleks, kui taoline muusika kõlaks ka just selles saalis.

Jõudsime ühtlasi mõtteni, et kirjutan siiski nullist uue teose selleks näituseks ja soov oli kasutada saali ruumiliselt. Nii et minu teos ongi kirjutatud nii, et igas nurgas on erinevad grupid: ühes löökpillid, teises keelpillid, kolmandas üksik flüügelhorn ning neljandas lauljad. Teksti on teoses pigem napilt, aga usun ja loodan, et need Rabindranath Tagore sõnad Stella Noa tõlkes sobivad hästi kokku just praeguse hilissügisese ajaga.

Olgu veel öeldud, et olgugi et mu isa on väga suur näituste külastaja, ei ole mina selle pisikuga üleliia nakkunud. Aga ülekaalukalt on olnud minu senise elu lemmiknäitus just Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses mõningad aastad tagasi olnud “Aeglane valgus”. Mäletan, et käisin seda näitust kogemas mitmeid kordi. Ka see näitus oli just novembri lõpus, detsembris ja mõneti minu vaatest on “Vaikuse maastikud” kaudu seotud ka “Aeglane valgus” näitusega, olles sellest varjamatult inspireeritud.

Kairi Orgusaar:

Mind on alati inspireerinud teised kunstiliigid, näiteks kirjandus, aga eriti muusika. Kunstis püüan ideaalis luua keskkonda, mis tervikuna elaks ja hingaks. 2020 kureerisin rahvusvahelise klaasikunsti näituse “Aeglane valgus”, millele ruumilise heliteose lõi Aivar Tõnso. Erinevad klaasskulptuurid ja -installatsioonid, liikuvad objektid, valguse aeglane liikumine ja muusika moodustasid üheskoos justkui elava ruumi. Näituse kujundas ja valgustas Kati Kerstna.

Selle näituse taustal, kohtudes Pärt Uusbergiga, hakkasime vestlema loomisest ja ideedest ja mind väga inspireeris Pärdi mõtisklus vaikuse ja heli omavahelistest seostest. Mul on võib-olla siiani veel raske uskuda, et mul on võimalus töötada koos klassikalise suuna heliloojaga, näha seda maailma natuke lähemalt. Pärt saatis mulle kuulata eelpool mainitud heliteosed, mis mõjusid ühtaegu õrnalt ja võimsalt. Näituse jaoks otsustasime, et võiks olla täiesti uus teos, natuke lühem, abstraktsem, aimamisi. Mul oli õnn viibida selle teose lindistusel. Kunsti kogemisel on tavaliselt oluline nägemismeel ja suhestumine ruumis oleva füüsilise objektiga, muusika puhul on aga asi hoopis teisiti. Käputäis inimesi, kes pillidega, kes ilma, hargnevad nelja nurka täiesti tühjas saalis, dirigent tõstab käe… ja korraga on ruum täitunud; täis liikumist, emotsioone, elu ja ühist hingamist – 14 minutit ja sa oled täiesti vapustatud…